Madis Kõivust ei ole viimasel ajal avalikult suurt üldse midagi kuulda olnud, veel vähem on teda muidugi tema vanadest kommetest tulenevalt näha saadud. Mõnelt inimeselt on siiski kuulda olnud, et mees on jätkuvalt tegus omaenda realismi raames. Ja väga head kinnitust viimase kohta andis seekordse Tartu draamafestivali raames draamateatri poolt mängitud “Lõputu kohvijoomine” väikses Vanemuises. Nähtud etendus oli tõesti hea nii mõttelt, teostuselt kui muljelt ning lihtsalt sunnib midagi selle kohta ütlema. Madis Kõiv on oma tööde-tegemistega juba sedavõrd kõva mees, et tema kohta on hakanud juba tükk aega tagasi mingid kindlad stereotüübid maad võtma. Ta on füüsik ja metafüüsik, kirjamees ja kunstnik, kes mängib aja ja olemisega üht väga subjektiivset ja kõrgekvaliteedilist mängu, mis lummab väheseid ning teeb paljusid nõutuks. Küllap on nii mõnedki tema varasemad raskevõitu kirjatööd ja näidendid seda arusaama temast tublisti tsementeerinud, kuid Kohvijoomine tõi välja nii mõndagi uut, mida vähemasti mul ei olegi õnnestunud varem tähele panna. Üheks uueks jooneks on kindlasti autori senisest märksa suurem ühemõttelisus ehk selgus ehk kaasaminek konventsioonidega. Kui siiani tundusid Kõivu konventsioonideks olema üksnes vaimse tegevuse teatud formaadid, nt tähestik, keel, näitemäng, pilt jne., siis nüüd oli teatud konventsioonidest kinni pidamist tunda ka sisus, st selles, millega draamaformaati täideti. Nendeks konventsionaalseteks teemadeks või isegi tüki kihtideks on 20. sajandi Eesti asja ning Tartu vaimu käekäik. Nii võib kergesti juhtuda, kellele Eesti käekäik või Tartu vaimu tervis korda ei lähe, ei saa suuremat sotti ka sellest etendusest. Aga etendusel on muidugi hulk teisi liine ja kihte, olgu nendeks kasvõi mitut pidi võimu ja vaimu vahekorrad, ühe kohviku lugu ning selle eriline roll ühe väikse linna ja väikse rahva jaoks, kultuuride juurdumise teed, naudingute mitmekesisus, konkreetsete kuulsuste käekäigu jäädvustamine ja muidugi ka iga isiku püsiva hoiaku teema hoiaku valimisest alates kuni kogu elu mõtteni välja. Kui sageli (ja ka etenduse kavas) panustatakse Kõivust üldistavalt kõneldes ajale, siis tundsin seegi kord, et ajast veelgi olulisem on talle koht ning aeg vaid aitab kohas kiiremini või aegalsemalt selgust saada, eriti kui õnnestub ajaga mängida, st selle kulgu mäletada ning selle alusel teda mõelda ja ümber mõelda. Iseenesest ja pealtnäha ei paistagi tükis midagi erilist olema — samas kohvikus vahelduvad vaid päevad ja õhtud, mis ajalise järjekorra mõttes on teistmoodi reastatud, kui nad tegelikult võisid aset leida. Ajaline segaminegi ei ole seekord juhuslik olnud, vaid pigem minnakse ajas suuresti järjest ning vaid aegajalt mängitakse aja kulgemise suunaga nii vastu- kui päripäeva. Persoonidki on kogu aeg need samad, mõnikord vaata et päris konkreetsete isikutena, enamasti siiski pigem funktsionaalsete tüüpidena (poeet, rahvuslane, mitut sorti püsikunded, õpetlane, maailmaparandajad, jt. ). Jah, tavaliselt on Kõivu oma lugudes metafüüsikuks peetud, kuid seekord on kindlasti ta märksa enam eetik kui füüsikaline ontoloog. Inimkäitumise väärtuseline külg huvitab teda selles loos mu meelest nii väga, mistõttu pretendeerib see kindlasti üheks etenduse peateemaks Eesti ja Tartu käekäigu kõrval. Ta pakub oma eetikatki õige traditsioonilisel moel, kus elu mõtte suur küsimus on selgesti olemas ning teod ja tegematajätmisedki elule mõtte andmise teenistuses. Kuigi jah, kõik see elu ja käitumine etenduses leiab aset ühes paigas ning aegajalt lastakse suitsu ja valju militaarse helitaustaga märku väljaspool toimuvast, saab seda mudelsituatsiooni tulblisti laiendada vähemasti eesti piirideni. Kuigi pakutav moraaliportree ei ole sugugi lihtne ega ühetaoline, paistab selle erinevatest nurkadest päris selgelt, mida seal kujutatud on. Nii on Stammgast õige ehe stoa õpetuse järgi toimija, Uustulnuk seevastu pigem tagajärje-eetika omaks pidav, poeedid erinevalt kas küünikud või mõned teised peenemad istid, suurem osa muud kohviku rahvast ühes ettekandjatega nii palju kui suudavad kohuse-eetika vaimus tegutsejad. Selge see, et nii Kõiv kui Pedajas lasevad etenduse tegelast paista positiivses valguses, kuid annavad samas mõista, et vaid üksikud suudavad ja saavad Stammgasti moel kogu elu mööda saata, ikka tuleb inimestel siin-seal lisaks neutraalsele kohvijoomisele olukordades seisukohti võtta ning nende kohaselt ka toimida. Kõik kokku laseb Kõiv oma tööl justkui öelda, et ei olegi võimalik, mõttekas ja sünniski hakata erinevaid moraalseid hoiakuid edetabelisse panema hakata, neil kõigil on oma päritolu, mõte ja realiseerimise võimalused, samas võtab ta ikka mõnes vastandumises positsioone ka, nii näikse ta kohandujate ja kompromissitute vastaseisus selgesti pooldama viimaseid ning aususki on kõvasti rohkem väärt kui allumine sotsiaalse stabiilsuse nimel. Niisiis näikse Kõivgi karmima metafüüsilise filosoofia viljelejast kindlamalt maandunud väärtuste ilma ning hakanud ka seal kindlamaid positsioone selgemini välja ütlema. Elu ei ole üksnes metafüüsiline luul, vaid midagi hoopis käegakatsutavamat.
Etenduse tehnilise poole pealt märgiks, et Pedajas on lihtsate vahenditega hästi tabanud Kõivu lugu ning suudab selle vaatajale arusaadavaks teha. Näitejate trupp on igati tasemel ning vist isegi hea ja usutavam, et Tallinna teater võtab ette Tartu vaimu kehastamise. Ehk teise vaatuse teine pool kippus pisut venima, kus pildid ei pakkunud enam uut, vaid kippusid korduma juba olnud inimestevaheliste suhete tüübid. Samas pakkusid mõned lavastuse detailid, nt kohviklaasid ja pisikesed muutused ettekandjate väljanägemises jällegi täiendavat tuge toimuva ja öeldu usutavaks tegemisel. Osatäitmistest meeldis kõige enam Jaan Rekkori Uustulnuk, samuti mõned Tõnu Oja kujutatud isikud. Nii veider kui see ka ei tundu, Rekkori kehastatuski oli väga tubli annus stoitsismi, kuigi avalikumalt pidi ta laskma paista hoopis teist moraalset hoiakut. Ja kõige lõpuks oli lausa lummav, kui suurest kirjutaja, lavastaja ja näitlejate patriotismist etendus ikka kantud oli.

PS. Tükk on tõesti väga nõudlik vaataja vanuse ja elukäigu suhtes, sest täieliku mõistmise jaoks peab ta kindlasti olema isiklikult kogenud 20. sajandi keskmiste aastakümnete Tartut ja Wernerit. Minu 1980test alanud Tartu kogemus on vististi küll päris tagumine võimalus sellest etendusest täiel määral aru saada. Kuulsin etenduse vaheajalgi, et praegusele nooremale vaatajale jäi laval toimunu kaugeks ja igavaks ning Danzumees kurdab sedasama oma sõnavõtuski. Siiski on väga mõnus, et oli võimalus koos nii tartuliku publikuga olla tunnistajaks Kõivu vaimsele, kuid vägagi ajalikule ja kohalikule kohvijoomisele, iseäranis pärast mõne päeva tagust 1 vaatust Keili eludega eputamisest, kus jõuline enda eksponeerimine algas juba majja sisenemisel kaela määritud veidra lepinguga.