Aasta on jällegi vahetunud ning mõni aeg kulub harjumiseks ta uuenenud numbriga, kuid sisult olen ise kuidagi ootamatult kiiresti ja kergesti äsja alanud aasta kui uue võimaluse omaks võtnud. Jah, aastast on kujunenud see põhiline formaat, mis ühendab nii organismide, isikute ja indiviidide kui nende koosluste ja keskkondade tegemisi nii etteantud stsenaariumide kui eesmärgistatud kavatsuste kohaldumisel. Nii tulebki leppida paratamatusega, et aega ei saa kinni hoida ning näiteks ülihead aastat jätkata nii kaua, et temast lõpuks hoopis villand saab, kuid ometi võimaldab aasta eesmärgistatud moel ka uusi sotsiaalseid lehekülgi eluraamatutesse ette keerata.

Mis jääb siis meenutama möödunud aastat? Ei hakkaks siinkohal üles lugema ja edetabelistama üksikuid sündmusi, taolist infot on võimalik leida mitmesuguse põhjalikkusega pea iga suurema sotsiaalse info võimendamisega seotud ettevõtmise veebisaidilt, vt näiteks http://en.wikipedia.org/wiki/2009 . Küll juhtus sel aastal häid, mitte nii häid ja hoopis pahasid asju, nagu kõigil möödunud ning kõigil tulevatel aastatel. Nii kodumaiselt kui rahvusvaheliselt lõppes aasta, kus ühiskondade liikmetele tehti väga konkreetselt selgeks tema ning ühiskonna vaheliste suhete tegelik iseloom ja ühiskondade tervislik seisund. Viimastel aastatel kiputi mõnedes riikides, sh Eestis, ühiskonna liikme vabadust piirituna kujutlema, mida nii mõnedki sõna-sõnalt võtsid ja tõemeeli uskuma jäid. Tulemuseks saigi, et inimesed hakkasid isikuvabaduse loosungite all õige veidraid tegusid korda saatma, kuigi ühiskonna liikmete vabadus oli seadustega väga paljudes inimtegevuse valdkondades õige täpselt paika pandud. 2009. aastal kahanes märkimisväärselt ühiskondade majanduslik usalduslikkus oma füüsilistest ja sotsiaalsetest isikutest liikmete suhtes, mida võikski omal moel pidada praeguse majandus- ja tegelikult märksa laiema sotsiaalse seisaku põhisisuks. Kuigi raskused väljenduvad eeskätt rahalise käitumise vallas, on ometi rahaliste raskuste tagapõhjaks erinevused inimeste, nende sotsiaalsete koosluste ja tervete ühiskondade arusaamas isikuvabadusest. Suurtes rangema inimkäitumise rahalise regulatsiooniga maades leiti kõige mõjukamatel turgudel õige järsku, et sellisel moel ei saa lasta enam raha kriitilist massi omavatel inimestel käituda ning pidurdati raha kiire käibega kulgu ühiskonna majandustorustikus ning tulemuseks oli kohe riigimasinate ja tervete ühiskondade perutama hakkamine. Võiks ju mõelda, et kellel küll võiks olla midagi hea ja järjest kiiremini paraneva elu vastu ning milleks peaks küll hakkama rahaliste vahenditega pärssima ühiskondade senist arengujoont? Kas siis viimaste aastate edu ja õitseng on olnud pigem mingi miraaž, mille aluseks on kollektiivne kokkulepe münhausenlikeks soovideks ja tegutsemisteks kuni ühiskonna juhtimise kõige kõrgemate tasemeteni välja? Siin tulebki selgesti mängu eespool märgitud eelmist aastat peamiselt iseloomustanud kartuse joon tervikühiskondade ning nende struktuursete komponentide vaheliste seniste suhete tõhususe suhtes. Ning kartused olid erinevates riikides loomulikult erinevad ning ühiskonnas reaalselt valitsev münhausenluse aste samuti. Kõik kokku kujunes eelmine aasta ka riikide majandusliku tervise testimise aastaks, mida tehti ühe teatud rahatesti abil. Rahatesti põhisisuks oli riikide ja riikivaheliste põhiformaatide toimivus aeglasema ja enam kontrollitud raharingluse tingimustes. Eks kindlasti sai testi teha üksnes piiritul usaldusel rahasse endasse ja enamuses riikides ja inimeste peades näikse see usaldus olemas olevat. Selline usaldus avaldab nüüd omakorda tugevat mõju inimese vabadusele lihtsa põhimõttega, et mida rohkem on inimesel raha, seda suurem on tema sotsiaalne vabadus konkreetses rahaühiskonnas. Viimase tõdemusega olen välja jõudnud eelmise aasta algusesse, kui kirjutasin, et 2009. saab õigluse silmas pidamise aasta. Õiglusega tegeldigi senisest märksa väiksema rahahunniku olukorras senisest märksa enam, kuid ometi kiputi vähemasti eesti ühiskonnas toimuvat pidama paratamatuks ajutiseks raskuseks, mis tuleb kõigil lihtsalt välja kannatada, seejärel halvad meenutused võimalikult kiiresti unustada ning tulevikus enam mitte nii vabalt käituda. Võiks ju siin õigluse aspektist üles võtta meie riigiisade palgateema, kuid tegelikult toimunu ning muudki teod räägivad väga selgest sõnumit, mille väga lühikeseks kokkuvõtteks sellest kõigest on arusaam, et mingit suuremat nihet õiglusest arusaamises siiski toimunud ei ole ja seski mõttes jätkame ka sel aastal samas õigluse formaadis. Eks ta ole muidugi jätkuvalt veider, et ühiskonnas on Tartu linna jagu inimesi, kes soovivad tööd teha, kuid see ei osutu neil võimalikuks ning samas soovitakse teiste poolt, et nad, st ühiskonnast töö puudumisega suuresti ära lõigatud, oleksid jätkuvalt heas arvamuses ühiskonnast, kes on nende vabadust ja eksitentsi tingimusi vastu nende tahtmist väga oluliselt mõjutanud. Ei ole midagi muud võimalik sellise olukorra kohta öelda, et ühiskondlik regulatsioon on ses asjas küll jätkuvalt väga rabe ega suuda oma liikmeid vajalikul määral raskes seisus toetada. Kui midagi positiivsete otsida ses meie majanduslikus tagasiliikumises, siis on selleks tõesti äsjasest märksa tõsisem suhtumine meie ühiskonna käekäiku ning kindlustunud arusaam, et iseseisvus ei ole lihtsalt kingitus, vaid pideva tagajärjeka eesmärgistatud tegevuse tulemus.

Eelmisel aastal räägiti õige palju ka välisest julgeolekust ning nii mõnigi hoiatas paralleelidega möödunud sajandi 30. aastatesse ja selle tagajärgedesse. Eks korduvusi tule ajaloos kogu aeg ette, kuid mõnes asjas on maailm väga palju muutunud. Esiteks on praeguse globaliseerumise ja tehnoloogilise arengu taseme tingimustes õige raske teha märkamatult suuri liigutusi, teiseks inimese suveräänsuse idee sedavõrd ulatuslik levik päris korralikuks (kuigi kaugeltki mitte absoluutseks) tagatiseks massilise inimvaenuliku tegevuse toimepaneku vastu rahvuslike või mõnede teiste sotsiaalsete rühmituste huvidest lähtuvalt. 2009. näitas, et olemasolevad riigid (ühiskonnad) suutsid olemasolevaid formaate suuresti hoida ja järgida ning see on muidugi oluline garant rahu säilimiseks senises ulatuses. Kui ses võimekuses ilmnevad raskused, siis on ka rahvusvaheline julgeolek muutumises, mis omakorda võib destabiliseerida maailma ning senist inimkonna poliitilist korraldust ühel või teisel määral tugevamate ja agressiivsemate tahte järgi muuta. Kui loota tuleb inimlike väärtuste püsimisele ja kindlustumisele, siis ei tohiks 2010. ega järgnevadki aastad tekitada ohtlikke vastasseise.

Head uut aastat!