Meie elu ja me isegi oleme järjest enam ära formaaditud. Eks see ängistab anarhistliku isikuvabaduse otsijaid, kuid klapib paremini raamides oleva vabaduse pooldajatele. See järjest ulatuslikum raamistamine käib muidugi meie sotsiaalse elu kohta, loodusseadused ning meie ihugi olemise tagajad ei hooli nendest uutest rajajoontest üldse.

Toimivaid sotsiaalseid formaate iselomustab kvantitatiivne esitus, osaline eesmärgistatus ning järjest vähenev välistamise võimalus. Raha on ilmselt sedalaadi formaatide parim näide ja kehastus. Usk tema vältimatusse jõusse näitab üksnes suurenemise märke ning märgistab seeläbi lootust sotsiaalse reaalsuse domineerimisele loodusliku tegelikkuse üle. Mõned on arvanud, et see sotsiaalse ülemvõim märgib inimese mingit võõrandumist millestki. Küllap on tegemist siiski millegi sellisega, mis käib inimloomuse juurde, kui see peaks ikka üldse olemas olema.

Teiseks, või siiski hoopis esimeseks, tähtsaks formaadiks näikse olema inimese vaim (vist see, mis on inglise keeles mind), mis on suuteline sootsiumi looma.

Kolmandaks, või hoopis siiski esimeseks, tähtsaks formaadiks näikse olevat elusa disain, mis on ainelisele lisanud tublisti uusi olemise ja väljendumise võimalusi, kuid piiritlenud selle kitsaste ja õige nõudlike võimalikkuse tingimustega.

Arvutipõhise kommunikatsiooni tegevuspiirid on tarkvaras. See muutub järjest võimekamaks ja rafineeritumaks, kuid mõjub õige kulutavalt ja nõudlikult vabale vooruslikule inimvaimule, kelle panustati ehk 20. sajandini. Siis tuli üks sotsiaalsete otsimiste ja lõhkumiste aeg, millele hakkaski ehituma ränikultuur, mis alles võtab tuure ning mille suurimad templid ei ole vist veel ideedeski väljendunud.

Formaadid korrastavad ja ahistavad, annavad meile juurde ühtesid võimalusi ning võtavad ära teisi. Formaat on justkui kaup või tehing, kus peab kindlasti olema pisutki vahetust. See vahetus kraamib olemasolevast ühe valiku, mille püsivaks tegemisels saab võimalikuks järgmine formaat.