Ühiskondade ja nende liikmete omavahelised suhted võivad esimesel pilgul vägagi erinevad ja mitmekesised paista, kuid lähemal vaatlusel kipuvad need suuresti ometi üksnes mõne põhitüübi vahel ära jaotuma. Kui möödunud aegadel oli palju sundi, mida sundijatel õnnestus ometi vabaduseks nimetada, siis moodsa üksikisiku vabaduse taga on hoopiski palju meelitamist (edu, kire ja rahaga), mis vaid tegutsemise alguses vabadusena terendab. Ei tea (kuigi loodan), kas kunagi jõuame oma ühiskondlikus edenemises ka nii kaugele, et esmatähtsaks muutub inimväärikusele toetuv veendumus, mis erinevalt sunnist ja meelitusest ei pea vabadust pidevalt ära seletama ja peale suruma? Loomulikult mõjub selline arusaama muutus halvasti mistahes tasemel võimule ja selle ihalejatele, mistõttu  nemad kergesti oma vabadusest ei loobu.