Põnev oli täna õhtul vaadata VAT Teatri poolt lavalaudadele toodud  Kiviräha valitud katkendeid Tammsaare erinevatest teostest. Katkendeid ühendavaks sõnaliseks ja vaatemänguliseks fantaasiaks oli Pearu ja Karini kohtumine ühes Tallinna kohvikus, mille aknast paistis Toompea ära.  Tammsaare tekstid on tõesti sedavõrd vägevad, et nendest eesmärgipäraselt noppeid tehes saab uusi lugusid, mis töötavad nii iseseisvatena kui pakuvad taustu ja tõlgendusi algsete tekstide mõistmiseks. Mida Kivirähk soovis oma valikutega näidata?
¤ Pearu ja Karin olid suured hingesugulased oma rahutus otsimises. Nende jaoks ei olnud õnn ja elu mõte mingi eesmärgi saavutamine, vaid mitmekesisus oma elu elamisel.
¤  Vargamäe ja pealinna sotsiaalsete maailmade suur väline erinevus. Seda erinevust lasti paista ühe vastastikku toimiva kultuurišokina, aga Pearul ja Karinil oli oma kultuuriruumides tegutsemiseks jäetud õige sarnane sotsiaalset vett kobrutama ajav roll. Pearu oli ehk moodne mees 19. sajandi taluperemeeste seas, kuid Karini 20. sajandi alguse arusaam naiseks olemisest oli talle raskesti mõistetav ning vist mitte kuigi vastuvõetav. Neid tegi omavahel lähedaseks pigem sarnane ego, mis nõudis pidevat ohtrat tähelepanu.
¤ Tammsaare on meisterlik psüühika kirjeldaja, mida on võimalik mõjujõudu kaotamata ka lavalaudadele sättida.

Etendus ei saanud täna õhtul kohe algusest küll tuure üles, kuid õige peatselt kõik toimis ning teatriime sündis.