Eks päris sageli näeme, et koolis käimisega väliselt seonduv on muutunud tähtsamaks kui haridusprotsessi tuum (st kogutud sotsiaalse ja isikliku kogemuse suunatud liikumine õpetaja ja õpilaste vahel) ise. Sarnaselt teiste ühiskonna elu valdkondadega kipuvad ka hariduses tänapäeval ilma tegema managerid ja manageerlus, võimutsedes oma põhimõtete, harjumuste ja praktikatega kogu valdkonna tegemistes alates riigi juhtkondadest kuni koolide tegevuse vahetu korraldamiseni välja. Ei ole siis imestada, et teinegi kord kipub välise sära ja valikulise paraadmarsi varju jääma see, mille nimel üldse marssima asuti.
Seekordse tarkusepäeva saabumist valmistati riigi hariduse peakorteri poolt avalikkuse jaoks ette sellega, et ministri poolt hakati pressile edastama õige “põnevaid” ettepanekuid meie üldhariduse olukorra ministeeriumipoolseks otsustavaks parandamiseks (Kas ei meenu vanematele kodanikele niisuguses tõdemuses midagi tuttavat endistest aegadest?). Nendes uutes suunistes rõhuti eelkõige sellele, et koolis käimine ei tohi olla igav, õppida ei tohi seal liiga palju ning õpetatu ei tohi kaugeneda ülemäära tegelikus elus toimuvast (ehk seni on õpitud üsna valesid asju). Toimunus on süüdi taas õppekavad ning asjad on justkui juba pikka aega vales suunas läinud. Vahva on nende ettepanekute taustal meenutada, et praegused õppekavad hakkasid kehtima 2011. aasta tarkusepäevast ning nende järgi ei ole keegi saanud veel tervet kooliastet läbida. Kas jälle on tegijatel välja kukkunud nii nagu mitmel varasemal korral? Küllap vist. Küllap võtavad haridusmanagerid ülaltoodud hädadest vabanemist eriliste tõdedena ka oma professionaalses tegevuses, st nende elu ei peaks olema igav, tööd ei tohiks olla liiga palju ja varasemast rajast tuleb otsustavalt kõrvale astuda. “Vahvate” hulka kuulub ka ministri ettepanek anda koolis direktorile kogu võimutäius ühes vastutusega. Demokraatia ajastul ei saa seda küll muud moodi hinnata, kui katse ja soovina jutlustada ja ilmselt ka koolis käima panna vana hea autoritaarse ja eksimatu taluperemehe või koolipapa või ärijuhi juhtimise mudelit. Väga suure tõenäosusega sellistes koolides ühise otsustamise lembesed ei saa küll igavust tundma. Päris huvitav saab olema ka jälgida uute suuniste külvist võrsuvat saaki, kuid üksjagu kahtlane on see, kas kogu ettevõtmine toimub ikka eesmärgistatud ratsionaalse sotsiaalse funktsionalismi stsenaariumi kohaselt.
1. september on aastakümneid eestlaste jaoks eriline päev olnud, sest selleks päevaks saab enamuse jaoks üürike suvine trall oma kohustusliku lõpu ning algab kuni järgmise suveni kestev tubasem rahva vaimse elujõu taastootmise sotsiaalne programmeerimine. Just täpselt programmeerimine, sest mida muud see kindlate kavade järgi inimeste vaimude ja kehade harjutamine teleoloogilise infotehnoloogia vaatepunktist ikka muud endast kujutab. Eks aegade jooksul on selle tegevusega kaasnev ühiskondlike asjaolude komplekt järjest mitmekesisemaks ja keerulisemaks muutunud, sisaldades lisaks klassitoale, kus kogenumad ühiskonna liikmed õpetajatest sotsiaalse kogemuse edasiandjatena ja ses suhtes algajamad õpilased selle vastuvõtjatena tegutsevad, veel nii erksat uudishimu ja väsinud tüdimust, uskumist ja allumist, hardust ja lootusetust kui raha, võimu ja poliitikat, kuid need kõik on ikkagi ainult kaasnevad inimkogemuse hariduslikule ülekandele või on selle teenistuses, mis kõik kokku muudab aastate jooksul inimlooma järjest sotsiaalsemaks olendiks. Fr Engels kirjutas 19. sajandi teisel poolel oma lõpetamata jäänud Looduse dialektikas töö tähtsast rollist ahvi muutumisel inimeseks. Küllap võib tänasel päeval seda seisukohta modifitseerida nõnda, et haridusel on võime õige lühikese ajaga teha inimloomast isik ning hariduse kättesaadavus ühiskonnas peegeldab õige otseselt seda, kui palju seesama ühiskond tahab panustada oma vaimsesse tuleviku. Sellest sotsiaalse kogemuse pakkumisest peaks siis sugenema ka selle saanutel moraalne kohustus nendega nähtud vaeva eest ühiskonnale ka midagi tarvilikku vastu pakkuda, mis tsüklitena järjest kordudes loobki ühe väga olulise ühiskonna vaimse taastootmise mehhanismi.