Nii on see meil ja mujal enamasti seatud, et seaduseandja sätib inimeste käitumist juhtivaid reegleid nende tegude tagajärgede alusel ning mõned neist vajutavad eeskätt oma tagajärgede pärat üht päästikut, mis käivitab omakorda juhitud ühiskonna karistusreaktsiooni tema enda enesetunde parandamiseks ning oma vabade agentide ohjeldamiseks, et need oma vabadusega egoismi tiibadest kantuna liiale ei läheks. Eks see ühiskonna enesetunne on üks ebamäärane asi, kuid olgu käesolevas loos selle parandamine üks ühiskonna mõjukamale osale meelerahu toov sotsiaalne tegevus. Nii indiviidid kui nende ühiskonnad on karistamisega püüdnud oma inimesi paremaks teha ja õigele teele juhtida väga kaua aega, ilmselt päris inimaja algusest alates. Ühiskond on leiutanud kognitiivse väärtusega jaotuse (vt skeem), mille alused tegusid juriidiliselt lahterdada ning tegijaid negatiivselt sarrustada.
Professori reflektreeritud ühiskonnas käima pandud oma liikmete sarrustustamise võtted klapivad väliselt tõesti hästi 20. sajandi alguses alanud beheiviorismi põhimõtetega, kuid eeldavad käitujatelt samas enamat kui olla perfektsed üheülbalise stiimul-reaktsiooni loogika järgi töötavad masinad, sest nad peavad lisaks stiimuli äratundmisele ka reaktsiooni mõju suutma arvestada. Nii kipub sugenema vastuolu ühiskonna tegeliku juhtimisviisi ja juhitavate sooviga, et võimekust ja väärikust suuremal määral arvestataks. Loomulikult on vahva avaldus ka see, et professor kuulub seltskonda, kelle arvates karistusõiguse roll on takistada inimese saamist kuradiks. Jättes kõrvale vana sarvikktiivulise mütoloogia ja selle metafoorse ülekande õiguse valda, ei soovi see klubi siiski midagi teist, kui inimeste käitumise juhtimise biheivioristliku mudeli kasutamise jätku ühiskona ja selle liikmete suhetes.
Kogu epistel on loos ette võetud selle nimel, et õigustada loote kahjustamise argumendiga raseda naise karistamist, kui ta suitsetab raseduse ajal. Ei ole suuremat kahtlust, et ühiskonna niisugune sekkumine raseda käitumisse märgib üht uut sammu tulevaste emade ja nende sotsiaalse ümbruse suhetes. Kui seni oli vaikimisi kõigile selge, et naine pidi raseduse ajal olema väga hoolikas nii enda kui lapse suhtes, siis meie päevil ei paista see enam enesestmõistetav olema ning algav inimelu vajab väga paradoksaalsel moel juba oma arengu väga varases etapis ühiskonna kaitset oma ema vastu. Tähtis tõdemus professorilt on veel see, et loode on iseseisev õigushüve kandja ega ole naise omand. Ometi on tegemist päris vastuolulise seisukohaga, sest teisalt võib nii suitsetav kui mittesuitsetav naine seaduse kohaselt täiesti vabalt oma raseduse selle esimese veerandi jooksul lasta ühiskonna poolt lõpetada, justkui tema oleks raseduse täielik valdaja ja omanik. Kui sel ajal loode ei ole õigushüve kandja, siis oleks justkui võimatu õigushüve argumenti tema kaitseks kasutada. Kui ta aga peaks olema, siis kuidas osutub võimalikuks kaitsta tema fundamentaalset õigust elule. Kui õigus mingis küsimuses on vastuoluline, siis kas pole sellel siis kvaliteediprobleeme või on jäetud sinna sihilikult nišš juristide kõike teadva ja arvestava ühsikonda käivitava arvamuse tarvis. Tagatipuks näikse biheiviorism ikka nii kõva tegija olema, et ilmub ka raseda suitsetamise puhul platsi, sest vähemasti ühe seaduse looja arvates olla regulatsiooni peamine mõte karistusähvarduse tekitamine, mis suudab tulevasi emasid nii endi kui järglaste tervise rajal hoida. Kas siin ei ole tegemist liiga suurest abstraktsest vabadusest lähtuva biheivioristliku stiimuliga õigusemeistritele, mis on vallandanud neis vanu ja ajaloos äraproovitud reaktsioone?