Aasta algas ühe sotsiaalse vulkaanipurskega Pariisis, mille energia pärineb suuresti eetika valdkonnast. Niivõrd võimast moraalset kokkupõrget ei näe just sageli, kuid kindlasti ei ole tegemist siiski ka mingi üleilmse apokalüptilise sündmusega, pigem ikka ühe verstapostiga inimkonna ühtse küla moodustamise teel.
Niisiis põrkusid vana maailma ühes kõige tähtsamas kohas sotsiaalse ontoloogia vaatepunktist radikaalne fundamentalism ja radikaalne relativism. Mõlema radikaalsus seisneb selles, et ülimaks peetakse oma arusaama õigest elamisest ning vähemasti see teine (või ka selle lähissugulased) on ühe- ja põhimõtteliselt vale teel. Fundamentalism sisaldab teatud seisukohtade absolutismi, mida ollakse valmis teostama mistahes (tõepoolest nõnda) vahenditega (kasvõi ükskõik kelle füüsilist eksistentsi lõhkuvatega).  Ka Euroopa ajaloos on olnud tublisti fundamentalismi, kuid tänapäeval püütakse siin sellest innukalt loobuda ning selle käigus võib teatud olukordades kergesti lipukirjaks kujuneda inimkäitumise teises äärmuses paiknev anarhilisekski kippuv kõikehõlmav suhtelisus ühes seda inimeste peades toetava psüühilise mäesuusatamisega, millega kaasnevad nii suured naudingud kui ohud. Need äärmuslased on veendunud, et kõik siin ilmas on ebakindel ja kritiseeritav ning kui soovite, siis isegi mõttetu, kuid ometi töötab see positsioon energilise sotsiaalsete liikumiste ja arengu mootorina. Suhtelisuslased on mõnikord niivõrd haaratud sellest vaatest, et hakkavad seda pidama absoluudiks ning innukalt selle eest võitlema. Võitlusvahendid jäävad neil enamasti siiski ühiskonnas aktsepteeritu raamesse, mis kipu lõhkuma olemasolevaid sotsiaalseid institutsioone ega seal olevate inimeste kehasid (vaimudega on asi muidugi mitmekesisem). Möödunud nädalal juhtuski Pariisis see, et äärmuslik absolutism ründas äärmuslike võtetega (salaja, maksimaalse agressiivsuse, täiesti kõrvaliste inimeste kaasamise jms) üht emotsionaalse suhtelisuse ning teist kultuurilise mitmekesisuse teostumise kohta. Ju ta ei leidnud oma eksistentsi ja mõju kindlustamiseks enam muud vahendit, kui ajaloos nii palju proovitud füüsilise hävitamise ja sellest tuleneva hirmu lootust. Ettevõtmise tulemuseks oli hirmu asemel hoopis massiivne solidaarsus teatud sotsiaalse asjaajamise viiside lubamatuse suhtes. Kas kõik tänavatele tulnud pooldavad täiel määral ka radikaalset suhtelisust, selles ma muidugi kahtlen.
Enamus inimestest ei püri siiski äärmustesse ning nende peades ja käitumises realiseerub üks mõõdukam kombinatsioon stabiilsusest ja muutumisest ning väärtuste hoidmisest ja väärtusetust vabanemiseks, mis loob ühiskondades ka soodsama pinnase rahulikuks kooseksisteerimiseks selle mõiste kõige laiemas tähenduses ning ka kõige teravamate sotsiaalsete vastasseisude lahendamiseks.