Jälle on käes ajad, kus lähemate kuudega testitakse korralikult raha väge sotsiaalsete asjade korraldamisel. Mulle meenus, et olen LÜLIsse sama pealkirjaga sissekande juba teinud, kuid eks kordus viita vist hetkel mu peas uute mõtete vähesusele.
Aga Kreekas demokraatlikult võimule tulnud valitsus tahab ilmatute võlgade asjus võlausaldajatega uuele kokkuleppele jõuda, mis (võõra) raha survet ühiskonnale vähendaks. Kreeka ei taha enam troikat, kohustusi olemasoleval kujul jms, mis võetud laenude ja muu sedasorti “abiga” kaasas käivad. Värskes valimismöllus lubas rahvalt enim poolehoidu pälvinud seltskond kõik need ahistavad, ebaväärikad jms kohustused kus see ja teine saata, nüüd võimul olles muidugi enam nii innukalt rahalt riideid seljast ära kisuta ja tahetakse pigem laveerida võetud kohustuste pehmendamisega ja eks siis paistab mis edasi saab. Ei julge praegusedki juhid raha väge ülemäära kahandada, keegi ei oska ennustada korrastava jõu liigse kahanemise tegelikke tagajärgi. Asjatundjad kommentaatorid ei olegi enam nii väga kohustuste sisu põhimõttelise muutmise vastu ja küllap poliitikudki leiavad sobiva viisi Kreeka rahamängu reeglite modifitseerimiseks, ilma et kaheldaks mängu enda hädavajalikkuses.
Euroopa rahamängu värske geim on peastaabi korraldus euroriikidele osta (oma) võlakirju juurdetrükitava raha eest. Küsimus ringluses oleva raha õigest kogusest on tähtis nii teooria kui praktika vaatepunktist. Praegu siis on eurostaabis meeleolud, et raha on mänguväljal vähe ja see rikub kogu mängu, st mängijate ind on ebapiisav ja ebapiisavalt juhitud. Laenupuritaanlik Eestis satub selles geimis õige kummalisse olukorda, kus värsked käsulauad on risti vastu senistele arusaamadele ja praktikatele.
Horvaatias tühistati äsja umbes 60000 rahaliselt kehvas seisus oleva ühiskonnaliikme võlad ja seda kutsutakse ühiskonna uueks alguseks. Eks hoolimata nimedest ja nimetustest rahamäng jätkub muidugi sealgi, kuid näitab seniste reeglite ja mänguseisu sobimatust rahva enamusele ja nende tahet realiseerivatele tööriistadele.
Nafta hind on börsil mõne kuuga langenud 2 korda (umbes 50 dollari peale tünni eest, kuid naftast tehtavad asjad veel ei kuku) ning kaasa toonud riikidele ja rahvastele üksjagu segadust, nõutust, ebakindlust, kuid kõik püsivad veel mängus. Võib ju küsida, mida kajastab sotsiaalses elus nafta hinna kahekordne langemine, kas raha väe suurus ei ole järsku muutnud. Ei ole arvatavasti kuigi palju muutunud, sest muidu ei lastaks numbritel nii auväärselt õhkamiste ja ohkamiste saatel muutuda ja mäng jätkub üsna täiega. Ja ega valikuid palju ei ole, rahamängu katkestamine või veel hullem, lõhkumine, lõhub ka olemasolevad sotsiaalsed korrad põhjalikult. Eks mängu tuleb sättida ikka ja taas reeglite sättimisega nõnda, millega sotsiaalsete jõudude suurem hulk korrastatud stsenaariumide rajale. Loodetavasti ei ole selleks vaja teha ebainimlikke pingutusi.
Aga Kreekas demokraatlikult võimule tulnud valitsus tahab ilmatute võlgade asjus võlausaldajatega uuele kokkuleppele jõuda, mis (võõra) raha survet ühiskonnale vähendaks. Kreeka ei taha enam troikat, kohustusi olemasoleval kujul jms, mis võetud laenude ja muu sedasorti “abiga” kaasas käivad. Värskes valimismöllus lubas rahvalt enim poolehoidu pälvinud seltskond kõik need ahistavad, ebaväärikad jms kohustused kus see ja teine saata, nüüd võimul olles muidugi enam nii innukalt rahalt riideid seljast ära kisuta ja tahetakse pigem laveerida võetud kohustuste pehmendamisega ja eks siis paistab mis edasi saab. Ei julge praegusedki juhid raha väge ülemäära kahandada, keegi ei oska ennustada korrastava jõu liigse kahanemise tegelikke tagajärgi. Asjatundjad kommentaatorid ei olegi enam nii väga kohustuste sisu põhimõttelise muutmise vastu ja küllap poliitikudki leiavad sobiva viisi Kreeka rahamängu reeglite modifitseerimiseks, ilma et kaheldaks mängu enda hädavajalikkuses.
Euroopa rahamängu värske geim on peastaabi korraldus euroriikidele osta (oma) võlakirju juurdetrükitava raha eest. Küsimus ringluses oleva raha õigest kogusest on tähtis nii teooria kui praktika vaatepunktist. Praegu siis on eurostaabis meeleolud, et raha on mänguväljal vähe ja see rikub kogu mängu, st mängijate ind on ebapiisav ja ebapiisavalt juhitud. Laenupuritaanlik Eestis satub selles geimis õige kummalisse olukorda, kus värsked käsulauad on risti vastu senistele arusaamadele ja praktikatele.
Horvaatias tühistati äsja umbes 60000 rahaliselt kehvas seisus oleva ühiskonnaliikme võlad ja seda kutsutakse ühiskonna uueks alguseks. Eks hoolimata nimedest ja nimetustest rahamäng jätkub muidugi sealgi, kuid näitab seniste reeglite ja mänguseisu sobimatust rahva enamusele ja nende tahet realiseerivatele tööriistadele.
Nafta hind on börsil mõne kuuga langenud 2 korda (umbes 50 dollari peale tünni eest, kuid naftast tehtavad asjad veel ei kuku) ning kaasa toonud riikidele ja rahvastele üksjagu segadust, nõutust, ebakindlust, kuid kõik püsivad veel mängus. Võib ju küsida, mida kajastab sotsiaalses elus nafta hinna kahekordne langemine, kas raha väe suurus ei ole järsku muutnud. Ei ole arvatavasti kuigi palju muutunud, sest muidu ei lastaks numbritel nii auväärselt õhkamiste ja ohkamiste saatel muutuda ja mäng jätkub üsna täiega. Ja ega valikuid palju ei ole, rahamängu katkestamine või veel hullem, lõhkumine, lõhub ka olemasolevad sotsiaalsed korrad põhjalikult. Eks mängu tuleb sättida ikka ja taas reeglite sättimisega nõnda, millega sotsiaalsete jõudude suurem hulk korrastatud stsenaariumide rajale. Loodetavasti ei ole selleks vaja teha ebainimlikke pingutusi.