Tänasel EV järjekordse aastaringi täitumise päeval on paslik tõdeda, et sotsiaalse mehhaanika sõnavara aitab õige piltlikult meie sotsiaalse ontoloogia hetkeseisu ning edaspidiseid väljavaateid iseloomustada. Selge see, et meid ümbritsevad olud ja väliste jõudude spekter on lühikese ajaga tublisti muutunud – idanaabri musklid ei piirdu enam oma territooriumil jõul põhineva ühiskonnakorralduse kehtestamisega, vaid nendega üritatakse taolist asjaajamise viisi viljeleda ka oma naabruses ja selle õigustamiseks sobib vajadusel õige erinevaid argumente kasutada, millest osaga on võimalik ükskõik mida ükskõik mis suunas ära seletada. Praegused vastandumised on ilmsemad, antagonismid enam süvenenud. Üha enam suuri rahvastega seotud sotsiaalseid projekte on loobumas arusaamast, et ilmaelu on võimalik korraldada suure vastandumiseta. Meie ja teiste rahvaste poliitikute juttudest kumab tuntavalt ärevust, kuigi seda püütakse rohkem või vähem tuntud ideoloogiliste klišeedega summutada. Siin tulebki jõu kõrval mängu EV tugevus, mis peab vastu ebasobivast suunast mõjuvatele jõududele ja on erinevalt välistest jõududest suuresti meie enda teha. See tugevus ei  ole peamiselt meie kaitserajatiste müüride paksus ega torude tulejõud, mis on nii või teisiti meil õige tagasihoidlik, aga loomulikult niisuguselgi kujul vältimatult vajalik. Pigem määrab seda tugevust kõige tuntavamalt meie inimressurss ning meie inimeste valmisolek eesti idee järgi oma tegemisi seada. See valmisolek on üks keeruline tervik ja sõltub õige paljudest koos mõjuvatest teguritest, millest mõned on juhitavad mõistuslikul moel, kuid teised jälle mingite emotsioonide või traditsioonide kaudu. Just selle terviku tugevust ja usaldusväärsust on tarvis suurendada ning seda saab teoks teha põhiliselt siinsamas, mitte teab kus meie kohal või asemel. Seda tööd teeb mitme teise ülesande kõrval ka vabariigi aastapäev ja selle väärikas tähistamine – EV 97. aastaringi tähistamisel on neis muutunud väliste olude tingimustes kindlasti tähtis konsolideeriv roll. Mitmed seekordse tähtpäeva kõnepidajad on oma sõnumis hoiatanud vabariigi iseenesestmõistetavuse eest ja toonud moel või teisel välja hirmutava võimaluse, et praegune EV seis võib mõne aja pärast hoopiski tundmatuseni muutunud olla. Eks ole seegi märk ärevusest niimoodi kõnelejate peades, mis küllap on tingitud suuresti prognoosimatust väliste jõudude käekäigust. Ilmne paistab olema, et 1990. aastate aastate optimism uue rahumeelse (paremini talitsetud sotsiaalsete jõududega) maailmakorra võimalikkuse suhtes on ka siinmail üksjagu kõikuma löönud ning riikide tüürijate mõtetesse ja kavadesse kipub üha enam ajaloos korduvalt ära proovitud stsenaariume. Küllap siinsed kõnelejad pidasid silmas eeskätt seda, et muutnud oludes tuleb meie riigi suhtes olla senisest märksa tähelepanelikum, kuid iseenesestmõistevuse tähendusväli on siiski oluliselt laiem ja evib kindlasti tugevaima sotsiaalse eksistentsi omadusjoont. Samuti olen jätkuvalt veendunud, et rahval on tallel tublisti tugevusvaru niisugustekski olukordadeks, kus sotsiaalne kliima võib hoopis rajuseks kiskuda.