Selle kevade poliitvaidluste üheks sagedaseks arutlusteemaks oli palgavaesuse olemasolu ja selle leevendamine. Varasemalt palgavaesuse sõnagi sisuliselt puudus meie avalikust arutelust ning peamiselt arutati miinimumpalga suuruse (või õigupoolest selle väiksuse) üle, mida võim määras eelkõige prognoositava riigi rahanduse formaalse korrasoleku alusel, siis nüüd tunnistasid riigitüüri manu pürgijad palgavaesteks ja teistsugust riigipoolset kohtlemist vajavaiks isegi kahekordset alampalka ja suurematki tasu saavad inimesed, st tuhandete inimeste normaalne (ja siinmail üsna ainuke saadaolev) töö ei tee neid iseseisvaiks, vaid pigem hoopis tuge vajavaiks. Niisugusest tõdemusest sugeneb hulgaliselt järelmeid meie ühiskonna senise toimise loomuse kohta, mis erinevad tublisti sellest, mida võimuteostajate ideoloogiad loosungitele kirjutasid ja ruuporitest kajada lasid. Neist karmimate hulka kuulub kindlasti seisukoht, et praegune sotsiaalne toimimine ei vasta mitmetes olulistes asjades sellele, mis loob ühiskonna ja selle liikmete sotsiaalset kindlust ning seejärel kõike muud sellest tulenevat.