Lõpuks on teoks tehtud meie tähtsaimate lugude hulka kuuluva tüviteksti filmistamine ja tulemus õigustab igati tehtut. Kõigepealt on see võimas 19. sajandi eesti elu antropoloogiline rekonstruktsioon, kus alguses on keskpunktiks ühe noore pere võitlus lihtsalt ellujäämise eest, mis üsna intensiivse mõtestatud tegevuse järel järjest enam asendub eksistentsile tähenduse otsimisega. Nii saabki filmi teiseks põhiteljeks tolle aja edasipüüdliku eesti mehe elu mõtte otsing, mis elu edenedes hoolib järjest vähem ümbritsevatest inimestest ning kisub üha enam mõttetusse või isegi absurdi. Küllap sellest tuleneb ka filmi süngevõitu põhimeeleolu, kus rõõmule ja elu kirkamale poolele väga napilt ruumi. Eks ole ju lugu ennast mitmeid kordi raamatust loetud ja teatrisaalis nähtud, aga neil kordadel tegelaste elu positiivsel poolel rohkem asja lugeja/vaataja teadvusse olnud. Samas tulevad need lugemised ja nägemised filmi vaatamisele tublisti kasuks. Raske on isegi kujutleda, kuidas tõlgendab filmis toimuvat looga täitsa esimest korda kokku puutuv vaataja nii meil kui mujal. Ei ole üldse välistatud, et niisugusel juhul ei pruugita tajuda loo arhetüüpsust ja rahvuslikku tähtsust. Film oli pikk, kuid ometi fragmentaarne, jättes vaataja teadvusse hulgaliselt romaanis sisalduvat ettekujutuslikku materjali. See viimane kuulub kindlasti filmi vooruste ja kinnitab taas romaani vägevust meie jaoks.