¤ Unusta/Unista. Tartu Uus Teater. Jim Ashilevi lugu, Ingmar Jõela lavastus.

Kui vanas anatoomikumis on mitmeid teatritükke tehtud, siis uues anatoomikumis võib see etendus kergesti olla esimene traditsioonilise teatritegemise katse. Aga eluteatrit on selles hoones ja ka selle ümbruses muidugi üksjagu toimunud. Olen isegi aastatel 1980–1999 selle maja tegemistes jõudu mööda osalenud, siis kui oli lõpule jõudmas viimane periood uue anatoomikumi algse eesmärgi (Tartu ülikoolis füsioloogia ja patoloogia õpetamise ja teaduse tegemise koht) realiserimisel. Teatrietendus ja selle kava lasevad uut anatoomikumi paista erilise psühholoogiakeskusena, kuid tõsiasi on siiski pigem see, et hoone toimis alates valmimisest  1888. aastal Alexander Schmidti rektoriks ja füsioloogiaprofessoriks olemise ajal 111 aastat arstiteaduskonna õppehoonena, kus peamiselt tehti ikka erinevaid füsioloogia ja patoloogilise anatoomia toiminguid, paljude teiste hulgas ka aju uurivaid. Olin muidugi pärast viimast suurt remonti majas ringi kõndinud ja uut olukorda endiste aegadega võrrelnud, kuid rahvast täis suurt auditooriumit ei olnud tõesti juba pea 20 aastat kogenud. Ja see tunne oli hea ning kogemist väärt. Suure auditooriumi (ja teiste nähtud ruumide) värvigamma oli muutunud varasemast must-valgest märksa mitmekesisemaks, mis on muidugi mõjutanud ka ruumi vaimsust. Küllap on see vaimsus varasemaga võrreldes pehmem ja tolerantsem. Kõik nähtu veenis, et maja uued peremehed on seal end kenasti sisse seadnud ja sellele uue elu ja hingamise andnud. Ka teatri tegemiseks paistis suur auditoorium igati sobiv olema – kaks välisust võimaldavad tegelastel lihtsasti “lavale” tulla ja sealt lahkuda, niisamuti lisab ruumile funktsionaalsust ringkäik istmestiku taga. Suured ekraanid seinal ja laes asendavad seniseid lükandtahvleid ja kõrget lage ning võimaldavad lihtsasti ja mõjuvalt multimeedia sisu esitada ja siduda auditooriumi ees suure laua peal ja ümber toimuvaga.  Eks üllatav oli muidugi kunagise uhke amfiteatrit meenutava istmestikuga lahanguruumi muutumine teatrikohvikuks, aga küllap seegi metamorfoos on kooskõlas nii hoone kui etenduse praeguste vajadustega.
Teatritegu ise oli tubli püüdlus etendada teadvuse igihaljaid küsimusi moodsa tehisintellekti väljavaadete kastmes, samuti vaimse normi ja kõrvalekallet sotsiaalsetete võrgustike korrigeerimisihas ning fragmenti ülikooli ja psühhiaatria teadusloost. Ehk sellest mitmekesisest eesmärgiseadest saavad alguse ka etenduse raskused, sest ei ole sugugi lihtne neid kõiki veenvalt piiratud aega ja ruumi kontsentreerida. Efektsust oli etendatus piisavalt –  tegevuse tänapäevasesse haigla ja tuleviku labori  interjööridesse paigutamine ja ekraanidele projitseerimine tegid seda tööd igati hästi. Samas inimeste ja nende taoliste olendite suhtlus sedavõrd mõjus ei olnud, iseäranis ilmnes see teises vaatuses, kus esitatu kandis usutavuse vaatepunktist selgesti ülekonstrueerimise pitserit. Aga üritus oli kindlasti ettevõtmist väärt, et tänapäevaseid teadvuse omanikke ühe omapärase sisude ja seoste kogumikuga varustada.