Meditsiinifilosoofia veeb * Andres Soosaar * 2015–

ALGUS ǁ MEDITSIINIAJALUGU ǁ MEDITSIINIFILOSOOFIA VIITED, TEKSTID ja ALLIKAD ǁ

In memoriam Vello Pert

*03.04.1940 – † 24.03.2003

Vello alustanud füsioloogia alal tegutsemist juba bioloogiaüliõpilasena 1964. aastal, kui üritas seirata tuvide elutegevuse saladusi. See töö kulmineerus diplomitöö ja ülikooli diplomiga 1968. aastal. Kohe seejärel teeb ta enda jaoks otsustava käigu ja sõlmib lepingu, mis tagantjärele osutub talle saatuslikuks. Jah, formaalselt oli see küll leping Tartu Riikliku Ülikooli füsioloogia kateedriga, kuid nüüdseks on täiesti selge, et ta lõi käed ei kellegi muu kui füsioloogia endaga ja sugugi mitte kõike ei pandud selles kaubas paberile kirja. Sain ise tuttavaks Vello Perdiga alles 1980. aastal, kui ta läbi akadeemilise aasta juhendas tookordse ravi osakonna teise kursuse 7.-8. rühma füsioloogia praktikume, mis on teadupärast iga vähegi tõsisema füsioloogia kursuse lahutamatu osa. Füsioloogia õppelaboris oli ta õppejõud, kelle kohta sai vabalt öelda „muhe taat“ (kuigi oli alles 40), olles samas piisavalt range, et sündmused õpperuumis pidevalt ja piisavalt enda kontrolli all hoida. Juhtus nii, et juba mõne kuu pärast kui alustasin Eero Vasara juures oma harjutusi närviteadustes, saime Velloga tuttavaks ka füsioloogia köögipoolel. Õige lühikese ajaga sai selgeks, et Vello näitas üliõpilastele praktikumides tegelikult väikest nukki oma jäämäest. Sügav kaasaelamine oma lähedaste ja sõprade ning kateedri või instituudi käekäigule, samuti kustumatu huvi looduses toimuva vastu ja fotograafia lisandusid kõik sellele Vellole, kellega olin kohtunud iga nädal kolmeks tunniks füsioloogia praktikumis.

1985. aastast saidki meist kolleegid sõna otseses mõttes ja nende aastate jooksul oli võimalus paljutki temalt õppida. Tema kreedoks oli siis ja edaspidigi probleemi selge, võiks isegi öelda puhas püstitus ja eksperimendi perfektne teostus. Kui juhtus, et elusasse sekkumise asjad ei arenenud nii nagu plaanitud, siis nägi ta süüdlasena kõigepealt iseennast, siis ehk katsevahendeid, siis ehk tudengeid ja ei kunagi katseobjekti. Tema usk loodusse universaalsesse ja kõikumatusse toimimisse paistis piiritu olema. Temast sai misjonär, kes külvas füsioloogiausku tudengitesse, kes tema käe all pidid kursust läbima. Et sellele kinnitust saada, pidanuks nägema tema reaktsiooni hästi õnnestunud katsele. „Nii, kas näete!“, „No vaadake ometi!“ hüüatas ta oma rahuloleval moel, kui sulg joonistas (tahma)paberile müokardi, soole silelihase, skeletilihaste, kopsude, aju talitlust. Nii mõnigi kord, kui preparaat oli eriliselt hästi õnnestunud või kui loodus näitas oma imekspandavat suutlikkust, kutsus ta ka kolleegegi juhtunut tunnistama.

„Mehed-vennad, ……!“ oli tema hüüd töökaaslastele, kui mingi asi tahtis korraldamist või suhtumine väljendamist. Ei suuda meenutada juhtumit, et Vello oleks keeldunud abist, olgu siis kasvõi oma aja ja tegemiste hinnaga. Päris sageli arenesid asjad nõnda, et talle ei andnud su küsimine jätkuvalt rahu ja ta võis veel mõne päeva pärast sind üllatada, et oli veel mõelnud asja peale ja viinud lahenduse talle kättesaadavalt parima lahenduseni. Nii püüdis Vello alati toetada teisi ja oli oma soovidega enam kui tagasihoidlik. Vello omapärane isiksus ja maneerid tegid ta omamoodi võluvaks, kuid tõid nii mõnigi kord ka kibestumist, sest vahel tuli taluda nalja ja pilgetki. Ta võttis seda kõike stoiliselt, kuid tean siiski, et nii mõnigi kord toimunu teda sügavalt kurvastas.

Jah, ta mõtles palju teistele, kuid kippus unustama iseennast. Ja lisaks veel see leping, mille kohaselt Vello pidi loovutama parima osa endast füsioloogiale ja olema Uue Anatoomikumi genius loci. See kohustus andis ta tegemistele sihi ja mõtte, kuid tõi paratamatult kaasa selle, et mõned teised lepingud ja kohustused elus kippusid tahaplaanile jääma, lisaks veel kahtlused, kas ta on ikka suutnud oma peamist lepingut parimal viisil täita. Nii juhtuski, et nii mõnigi kord lõi Vello endas kahtlema, samas ei tahtnud vastu võtta abi ja toetust teistelt, soovis mitte kellelegi tüli teha, ise kõigega hakkama saada. Me pidanuks teda rohkem hoidma. Tänan Sind, Vello, et olid ja nii mõndagi olnust jääb alatiseks.

29. märtsil 2003, selsamal päeval Vello läks läbi maiste igavikuväravate.

PS, 21.04.2015. Mõned nädalad tagasi oli Postimehes kuulutus, millega omaksed mälestasid Vellot tema 75. sünniaastapäeval.

Viimati täiendatud 21.04.2015