Hakkamata täpsemalt vaagima asulate olemust, on tõmbekeskus ju vägagi mehhaanikast läbiimbunud sõna. Antud kontekstis eeskätt küll poliitmehhaanikast, kuid siiski mitte ainult. Tõmbekeskus peab ju sõna otseses mõttes midagi enda poole tõmbama või liigutama hakkama. Mida suuremad asulad ja linnad üldsegi saavad enda poole tõmmata? Eks erinevaid asju, kuid ühiskonna toimimise asjanduses tuleb kõigepealt meelde sotsiaalne ressurss, mis ühelt poolt kujutab endast riigist ja selle korraldusest lähtuvaid vahendeid ning teiselt poolt inimesi, kes riigis elavad. Aga mis saab nendest kohtadest, kust keskusesse midagi tõmmati? Taastootmisega allikad, iseäranis need, mida tõmbekeskus oma tegevusega teenib, peaksid ühiskondliku disaini muutuse üle elama ja sellest kasugi saama. Ometi näikse olema siiski vältimatu Eesti territooriumi koha alusel kihistumise süvenemine ning sotsiaalses mõttes õrnade kohtade eluvõime kahaneb veelgi ning nende arv suureneb. Riigis toimuva juhtimine peaks seeläbi odavamaks minema koguni kahel viisil: ühelt poolt saab tööle asuda kuulus ja parempoolsetele poliitikutele nii armas riigijuhtimise efektiivsuse argument ning teiselt poolt väheneb inimasustusega territooriumi suurus. Mõlemal nähtusel on sotsiaalse stsenaariumina oma pikk ja rikkalik ajalugu ning sügav seos jätkusuutlikkuse ehk sotsiaalse olemasolu püsimisega.
Selge näikse olevat, et 20 ja natuke peale aastat uut vana korda Eesti territooriumil elavate inimeste elu seadmisel on jõudnud punkti, kus algne plaan ja stsenaarium ei taha või ei suuda kogu riigi territooriumil ühtviisi hästi töötada ja selle korrigeerimise vajadus möödub järjest möödapääsmatumaks. Küllap kasvab meil pidevalt nende inimeste arv, kes tajuvad selgesti, et iseseisvalt toimiva ühiskonna omamine ja pidamine on üks väga nõudlik ettevõtmine, mida ei saa ellu viia õõnsavõitu loosungite hõikumise ning distantsilt tegeliku olukorraga halvasti haaakuvate soovituste jagamise ja teostamisega. Kuigi järjest enam ihatakse virtuaalset õnnelikku maailma ükskõik millises maakera punktis, põhineb seegi suuresti väga asistel ja maistel kokkulepetel ning tegevustel konkreetsetes loodusliku ja sotsiaalse ruumi punktides.
Kas tõmbekeskused ja nende ülekuldamine on jätkusuutlik lahendus, mis lahendab Eesti probleemid aastakümneteks? See võib ajutiselt lahendada riigi haldamise raamatupidamist puudutavaid probleeme, kuid milline on ettevõtmise mõju eesti rahva ja kultuuri püsimisele. Päris paljude väiksemate kohtade saatus saab heal juhul olema muuseumieksponaadi oma, kuid halvemal juhul täielik unustamine paari inimpõlve jooksul. Kipun kahtlema tarmuka sotsiaalse kontsentreerimise imepärases jõus, pigem on tegemist paramatu sammuga pikemas kontsentreerimiste ahelas, mille üheks ohuks on süvenev pingeseisund rahva ja tema maa vahel. Samas on ilmne, et senisel moel ei ole ka mõistlik jätkata. Kui väga üldiselt järgmisi tegevusi vaagida, siis küllap peavad need senisest enam panustama ühistegevusse, mis omakorda peab meid kõiki võimalikult hästi teenima.