Suhtumine “Magnusesse” — meie ühiskonna vabaduse lakmustest

Usutavasti ei ole enamik eesti inimesi saanud näha meie needusega filmi “Magnus”, kuid küllap on sellest hoolimata paljudel meist arvamus selle filmi käekäigu kohta olemas. Needuse on filmile pannud kohus, meie kõrgeim õigusemõistja, kes fikseeris ühemõtteliselt, et igal inimesel ja tema elul on suveräänsust kõrge kunstitõe suhtes. Hulk nii selle kui teiste filmide loojaid tunnevad kohtuotsusest suurt ahistust, vastasrind jällegi leiab kohtuotsuse nii õige kui õiglase olevat. Nii veider ja isegi paradoksaalne, kui see ka alguses ei paista olevat, teenib kunsti(ku) tõde sellistes lugudes ühiskonna ülemvõimu ning seega üksikisiku allutamist ühiskonnale. Nii et ses loos kaitses kohus ühiskondliku institusioonina (sic!) pigem üksikisiku vabadust ühiskonna vastu ning mulgi seetõttu vastuvõetavam kuuluda keelajata seltskonda. Eks muidugi võib kõiksugu argumente filmi näitumise kasuks leida (kasvõi tehtud töö, nähtud vaeva ja kulutatud raha argumendid), kuid põhiküsimuse lahendamiseks on neist õige vähe kasu.