Nii nagu on teistmoodi ülejäänutega võrreldes “Tõe ja õiguse” kolmas osa, oli ka üksjagu teistmoodi Nüganeni selle teksti etendamine meie pühadel väljadel. Väliselt on justkui kõik platsis alates Andresest kuni Indrekuni, alates revolutsioonilisest eitusesest kuni eutanaasiani, alates peremehe aust kuni vägivalla tõe ja õiguseni, kuid Lennuki-Nüganeni seekordne kunstilis-ajalooline rekonstruktsioon panustas tugevasti üldplaanidele ja inimeste liikumisele (käitumise kõrvalt vaadeldavale osale) pöördeliste sündmustega väljal ning hoopis kasinamalt konkreetsete persoonide hingelisest kimbatusest lähtuvatele eksirännakutele. See algab juba näitelava enda, st looduse poolest ühe õige tavalise Järvamaa välja, valikust ja omadustest ning lõpeb organiseeritud tegevustega sellel looduse mõttes tavalisel ja tähenduselt erilisel väljal. Etenduses piirati lavavälja muudkui suurte inimhulkadega vaheldumisi loo peamiste persoonide risti ja diagonaalsete põikamistega üle välja: risti liiguti enamasti hooga relssidel gruppide ja paaridena, põiki tuldi üksi oma tavapäraselt tegevuselt ilmavalguse vihku. Pidi see tähistama üksikisiku tühisust suures sotsiaalses möllus? Kui nii, siis panustati Tammsaarest märksa enam ajaloo irratsionaalsusele ja selles osalevatele inimestele täiesti paratamatule statisti rollile. Tammsaare tekst on mäletamist mööda väga tugevasti rajatud grupi ja persooni kontrastile olevikus ning minevikus asetleidnu harukordsuse omapärasele võimendumisele oleviku loomisel, mis kahepeale loovad õige omapärase panoraami läinud sajandi alguse revolutsioonist, mis köitis tõemeeli paljusid sedavõrd, et olid valmis möödunut täielikult eitades keerama ette täiesti uusi elulehekülgi. Etendus oli pigem sisult kellegi mälupiltide seeria, kus toimunu ei peagi olema päris täpselt asetleidmise järjekorras. Teiseks on mälul omadus toimunut lihtsustada, otsides sealt välja valikuliselt juhtmotiive ning jättes unustusse teisi, mis ei pruukinud omal ajal sugugi tähtsusetud asjaolud olla. Nii oli etenduses revolutsioon ise parajaks pummelungiks pööratud, mida pidi kindlasti vürtsitama vaataja enda mälujälg nõukogude korra silmatorkavamatest välistest atribuutidest. Nii et massid väljal olid etenduses tegijad, kandsid nad siis punast tekstiili, püsse, riste või mõisa kraami ning persoonidele jäi vaid käpiknuku või arusaamatu ohvri roll ühes möllus. Saaga kuulsad peategelasedki, olgugi et suures plaanis näidatud, jäeti õige kahvatuks selles trianglis. Nad ütlesid küll ühel või teisel moel oma kuulsaid klassikalisi sõnu, kuid üleüldine resignatsiooniline pohmelus allutas nad kõik oma diktaadile. Minu jaoks olid õhtu tippesituse tegijaiks Aleksander Eelmaa härra Bõstrõi ja tema väljavalitu, Helene Vannari proua Kuusik. Neist õhkus kõige rohkem seda, mis tavaliselt klassiku tegelaste meelelaadiga kaasas käib olgu siis ümbrus inimeste ümber milline tahes. Andrese sajatused jumaliku tõe ja õiguse aadressil ning Mari ja Indreku eksistentsiaalsed dialoogid hajusid armutult Vargamäe väljal ning ses mõttes olid etenduse tegijad realistid, et lasid nendel situatsioonidel paista raamatu pealiini vaimus, st et ega nad tookordsele mastaapsele maailmaparandamise katsele korda küll ei läinud. Jah, ja päris lõpuks ei saa meenutamata jätta taaskord nähtud raudtee-ettevõtte “Linnateatri liinid” tõhusust nii sellele etendusele, tervele nende “Tõe ja õiguse” pentaloogiale kui teatri teistelegi ettevõtmistele hoo ja meeleolu loomisel, sest raudtee oli selle kõige tähtsaks sümboliks, mida 19. sajandi teisel ja 20. sajandi esimesel poolel inimkonnale pakkuda oli ning pole hiljemgi oma rolli näiteks loomemajanduses kaugeltki minetanud.