Möte lisab ärevust

Ajad kipuvad järjest ebakindlamad olevat nii Eesti sees kui iseäranis mõnes kohas temast väljaspool. Eesti osaks on praegu ärevus nii oma majandusliku toimetuleku kui rahuliku iseseisva eksistentsi pärast, sest Venemaa on asunud Kaukaasias taas ja ikkagi ootamatult innukalt status quo’d kangutama ning see kangutus paistab seni neil õige edukalt sujuvat.

Sellisel foonil ilmutab EPL ilmutab oma ühiskondlik-poliitilise ajakirja Möte järjekordse numbri, mida Lauristini, Žižeki ja Solženitsõni aktuaalsete lugude pealkirjade ja autorite eneste nimede kaudu hoolikalt ka promotakse. Ei tea küll, mida toimetajad ajakirja numbri sisustamisel eesmärgiks pidasid, kuid saavutasid nad kindlasti ärevuse suurenemist, sest targad inimesed kirjutasid seal asju, mis Eestile kindlustunnet küll ei kasvata.

¤ Kui püüda sealt pinnale jäänud mõtteid rivistada, siis kõige ette tuleks tuua varasemaltki ja siin mitmel erineval korratud arusaam, et maailm, st inimkonna sotsiaalne ümbrus, halveneb ning suurte sotsiaalsete koosluste, sh riikide, eksiteerimise tingimused karmistuvad. Kui veel 1990te alguses oli lootus, et maailm läheb justkui paremaks ja sõbralikumaks, siis nüüdseks ei paista küll keegi enam sellele tõsiseid panuseid tegevat. See omakorda tähendab kasvavaid soove võidelda oma eksistentsi kindlustamise nimel ning võitlusmeetodite valik näikse lühikese ajaga järjest avarduvat. See paneb kahtlusteta erinevate hääbuvate ressurssidega Eesti senisest märksa keerukamasse olukorda.
Omal moel on see “maailma halvenemine” paradoksaalne nähtus. Inimesed ja loodetavasti ka nende kooslused lähevad järjest targemaks ja kogenumaks, mistõttu peaks võimalused probleemide lahendamiseks minema samuti järjest mitmekesisemaks, mistõttu inimesekesksed ühiskonnad saaksid valida enam ja enam vaid nende võimaluste vahel, mis kahjustaks inimesi nii vähe kui võimalik. Samas näikse kõikjal järjest süvenevat sotsiaalne järeleandmatus, mis suudab käivitada sotsiaalseid kaitsereaktsioone, kus üksikinimese eksistents ei oma enam kuigi suurt tähtsust. Seega siis ollakse taas olukorras, kus inimese käekäigust olulisem on suure sotsiaalse koosluse käekäik ning parimal juhul saame tunnistada ka humaansuse taseme tsüklilisust sotsiaalsetes kooslustes, kuid ikkagi veel mitte selle absoluutset ülimat väärtust.
¤ Proua professor Lauristin kurdab, et seni on uus aastatuhat kaasa toonud mitmed suured vead ja ebaõnnestumised meie ühiskonna edendamisel ning isäranis kehva mõju omab meie suutmatus vabaneda meie endi minevikust. Sotsiaaldemokraatlikult näeb ta “meie majandushuvides” ohtu Eesti rahvale, keelele ja kultuurile. Selge see, et vigu tuleb tunnistada ja parandada, aga teha seda alles äsjase järjepideva edulaulu taustal ei ole kuigi lihtne ning võimalused segaduseks ja mittemõistmiseks on päris arvestatavad.

¤ Sloveenia-briti filosoofist Slavoj Žižekist olin seni vaid nime kuulnud, kuid mitte midagi lugenud. Mees on osav sõnaseadja ega soovi üldsegi ujuda Lääne paraadideoloogiate kiiluvees. Selle asemel teeb ta riikidevaheliste suhete seletamiseks panuse kommetele, mis on vaata et mõjukamadki kui rahvusvaheline õigus. Nüüdne Vene-Gruusia konflikt ei ole midagi muud, kui viimase dekaadi või pisut pikema perioodi kombestik ei sobi enam Venemaale. Nii või teisiti teevad kombeid mõjukad, kes tüüpiliselt on tugevad ja/või hurmavad. On üksjagu ilmne, et Eesti ei ole ei esimene ega teine, mistõttu meie saatus on meid kombeid tunda ning neid järgida, muidu võime tõesti Gruusia kombel lääne-ida hammasrataste vahele jääda. Raske, väga raske, on tõlgendada Žižeki loo viimast lauset nõnda, et meie saaks suuremalt mõjutada supervõimudele kommete õpetamist, pigem on meil võimalus olnud valida pooli ses pigem etiketivaidluses ning sellele valikule pannakse praegu väga suuri lootusi. Poliitikas ja riikidevahelistes suhetes kipuvad huvid ja vajadused lootustest kangemad olema, samas sõltuvad huvid lootustest märksa enam ühiskonna tegelikust võimsusest. Samas ei ole väikestel eriti ka muud võimalust, kui suurematega ühel või teisel moel liituda, et oma panusega nende suuremat sotsiaalpoliitilist massi kasvatada ja sobivamaid kombeid käima saada.
Kommete tegelikkuse ja poliitilise massitoimeseaduse tähtsust kinnitavad päris sirgjooneliselt Kimberley Marteni hinnangud toimuvale. Tema sõnum on otsejoones see, et Venemaa kasutas soodsat juhust ja vormistas ära selle, mis faktiliselt oli Kaukaasias nii kui nii tegelikkuseks saanud. Ta andis õige ühemõtteliselt mõista, et suured riigid teevad olulisi otsuseid ning väikeste riikidele on antud võimalus nende kohta arvamusi avaldada. Eksida võivad teinekord nii ühed kui teised, kuid eksimuste tagajärgedega on asjad mõneti vastupidi: väikeste riikide igasugused eksimused on neile suhteliselt kalli hinnaga, kuid suurte puhul piirdutakse väga valdaval enamusel juhtudel üksnes revääri tolmutava noomimisega. Gruusia praegune seis on vaid värskeim näide sellest sotsiaalsest paratamatusest. Õige küsitav on õpetatud naise hinnang Venemaa nõrkusele, sest kõigekõrgema poolt venelastele kingitud nafta ja gaas suudab kenasti turumajanduse tingimustes nii Venemaad koos hoida, jõukaks teha kui rahvusvahelist mõju kõrgel hoida. Ise küsimus on see, mis otstarbel seda raha kasutatakse, kuid siingi tuleb mängu raha enda omadus kinkida selle omanikule sotsiaalset vabadust ja võimu.

¤ Kolmandaks selle Mötte numbri staariks on äsja siit ilmast lahkunud Aleksandr Solženitsõn, kes on kujunenud suurest tõerääkijast suure slaavi idee ja Vladimir Putini tegemiste innukaks toetajaks. Selles loos palju õpetlikku Venemaa viimase sajandi käekäigu kohta, kuid suure karu raskeid astumisi seletab ta kogenematusega, mis väärib ikkagi mõistmist ja toetust. Tema üleskutse näikse olevat, et aidakem kõik mõistmise ja jõuga kaasa Venemaa taassünnile ja tema suurele missioonile. Sellised üleskutsed on muidugi üllad mõttekaaslastele, kuid samas ka täiesti sündsusetud kannatanutele. Selline on elu!

Kokkuvõttes pakub seekordne Möte küll hulgaliselt põnevat mõtteainet meie ümber toimuva kohta, kuid võib hoolikamas mõtlejas ka üksjagu ärevust tekitada, sest võimendatakse rafineeritult seisukohti, kus inimohvreid peetakse vaata et paratamatuseks ühiskondade omavahelises suhtlemises.
Just eelnevale lisaks oli omapärast naivismi ja ärevustki võimalik välja lugeda ka president Ilvese värskest intervjuust Postimehele. Hr Ilvese diagnoos toimuvale on see, et Euroopa julgeolekuarhitektur purunes esimese Venemaa piiritaguse relvastatud ründe tulemusena 17 aasta järel. Raske on nõustuda selle väitega, kui Euroopa pealinn ei asuks just kuskil siin kandis. Tõepoolest see arhitektuur paistis vastupidavat Jugoslaavia lagunemisele rahvusriikideks, kuid Kaukaasias ongi see ehitus paraku üsna papist ja küprokist tehtud. Naivism seostub kindlasti aksiomaatilise hinnanguga Venemaa nõrkusele ja lootusega selle igavesesele kestmisele. Kõikidel riikidel on huvi kesta ja tugevamaks muutuda, mistõttu oleks õige riskantne seda soovi vaid valikuliselt tunnustada, mida illustreerib õige selgelt ka viimaste aastate USAst lähtunud lääne globaalpoliitika. Teiste riikide käekäigu sättimisega on olnud õnnestumisi kui ka selgeid ebaõnnestumisi, mistõttu ei ole küll veel kuigi häid lootusi juhtida inimlikul moel kogu maailma ühest või mõnest kohast. Küllalt hästi mõistetavast ärevusest räägib siinsete liidrite oma reaalpoliitilist asendit oluliselt ületav retoorika oma lääne partnerite poole, et nad olukorda väga tõsiselt võtaksid. Küllap on see ärevus omal kohal, kuid kindlustada tuleks ka meie enda võimalusi ja valmisolekut kuitahes keerulises või ootamatus olukorras sellega vahetult kokku puutuda, et ei korduks kord juba läbitehtu, et ühiskond lasi endale suhteliselt kergesti raske raudülikonna selga tõmmata. Paljud tahavad uskuda, et maailm ei ole selline nagu tookord. Ilmselt ei olegi, kuid ta ei ole ka päriselt teistsugune, nagu me viimastel aastatel nii väga oleme tahtnud loota, mistõttu aus meelekindlus võiks olla vaimseks tööriistaks ses isegi uskumatult halvenevas maailmas.