Hamlet III Rakvere linnuse kapiitlisaalis

Hamletit on Eestis päris mitmetes erienvates lavastustes mängitud alates 1913. aastast, kuid mul avanes üleile võimalus 3. kord sellele vahetult kaasa elada. Kahest eelmisest korrast mäletan täpsemalt vaid seda, et Mati Undi Vanemuise lavastuse lõpus sarnanesid Fortinbrase sõjamehed väga 20. sajandi mustades nahkmantlites automaadimeestega ning linnateatris etendatus oli Hamletiks Marko Matvere. Nii et teatrimälu oli mul selleks nädalaks jõudnud Hamletist õige tühjaks joosta.

Olin kuulnud paar nädalat tagasi Roman Baskinit raadios teatritegemisest rääkimas ning seal ta rõhutas, et ei ole kuigi mõistlik eristada talve- ja suveteatrit. Kummalgi on omad iseärasused, aga põhiline on ikkagi see, et publikut ei või narrida. Terma suvelavastused on mulle enamasti hästi istunud, vaid mõned aastad tagasi oli ta Alatskivil näitlejad üksteisega liiga valjusti rääkima pannud. Hamleti kohta üllatas tema jutt, et tegevus toimub Taani vabariigis ning ma läksin lausa kontrollima, kas Taanil on üldse kunagi vabariigiga mingit pistmist olnud. Etteruttavalt võiks öelda, et ega midagi polnuks palju teisiti, kui lugu ikka Taani (või ka mõne teise) kuningriigi võimupartei peakorteris oleks toimunud.

Kordaminek oli kindlasti  ka esmaspäeval Rakveres kõrge mäe otsas olevate müüride vahel nähtu. Vana kuulsat moraalilugu oli vaid pisut modifitseeritud, mistõttu minu Hamlet I-st oodatud Fortinbrase sõjamehi ei õnnestunudki seekord näha. Kuulsad tegelased ja ütlused olid ikka suuresti olemas ning sobisid hästi asjaosaliste käsutuses olnud mobiiltelefonide, sülearvutite ja suure televiisoriekraaniga. Veelkord sai kinnitust Hamleti loo olemine ajatu klassika, mis toob välja inimeste teatud väga püsivaid isiskusejooni  sõltumata etenduse dekoratsioonidest. Teiseks oli tegijatel õnnestunud tükis toimuvasse tublisti intensiivsust panna: Tõnis Mäe hääle ja olemisega muusiku laulud “Laul verelilledest”, “Salong” ja pooleli jäänud “Vana jõgi” tõid mängu kohalikku hinge, Led Zeppelini “Kashmir” nii muusika kui detsibellidega meie maailma totaalsust ning Hamlet Üllar Saaremäe isikus oli kõigepealt kirglik kättemaksja ja alles pärast seda hoolikas kaalutleja ja riigipäästja. See, mis äsjanimetatust ja muustki tol õhtul kokku tuli, oli usutav ja mõjus.