Meditsiinifilosoofia veeb * Andres Soosaar * 2015–

ALGUS ? MEDITSIINIAJALUGU ? MEDITSIINIFILOSOOFIA VIITED, TEKSTID ja ALLIKAD ?

In memoriam Elmar Vasar

*26.02.1926 – †15.07.2004

Üks peatükk Eesti füsioloogias on justkui lõpuni kirjutatud ja see kuulub professor Elmar Vasarale. Formaalselt algas peatüki kirjutamine juba 1957. aastal, kui ta alustas tööd Tartu Riikliku Ülikooli füsioloogia kateedri assistendina. Eks loomulikult tuli füsioloogiaga kokku puutuda juba arstiõpingute käigus, sest arstiks ilma füsioloogiata juba ei saa, kuid usun, et Elmar Vasara otsus pärast ülikooli arstimise asemel arstiteadusega tegelema hakata tuli Eesti meditsiinile vaid kasuks. Tema tee füsioloogias kulmineerus Tartu ülikooli professori ja füsioloogia kateedri juhataja ametiga1975. aastast, mis andis võimaluse teostuda kateedris tema arusaamadel ja põhimõtetel. Ei hakkaks siinkohal üles lugema kõiki tema töid, ameteid, saavutusi ja teeneid kodumaise arstiteaduse ja akadeemilise elu edendamisel, sest need vääriksid eraldi uurimist ja analüüsi, mistõttu vajab ka loo algul mainitud peatükk suure tõenäosusega veel täiendamist ja parandamist. Ainult nii palju tahaks öelda, et kõiki oma ettevõtmisi võttis ta suure tähelepanu ja pühendumisega, mis koos ande ja visadusega andsid alati suure väärtusega tulemuse.

Pöörduks järgnevalt märksa isiklikumale rajale ning meenutaks Elmar Vasarat kui õpetajat ja kolleegi, kelle tugi ja eeskuju saavutasid selle, et ühest arstihakatisest ei saanudki arsti, vaid tuli hoopis üks kahtlev füsioloog. See oli 1980. aasta sügis, kui alustasin tudengina füsioloogia aine läbimist ning samal aastal pisut hiljem ka laboriharjutusi Eero Vasara juures. Ootamatult kukkus niimoodi välja, et loengul nägin oma alale keskendunud professorit, kelle juttu oli mõnikord raske kohemaid mõista ja kooskõlla viia tahvlil ja ekraanil näidatud skeemide ja joonistega, kuid õhtupoolikuti tuli mõnikord meie tööruumi seesama mees ja püüdis sõbralikult juttu teha nii hetkel teoksil olevast kui muist asjust. Algul olin õige kohkunud sellisest asjade käigust ega osanud kuidagi olla ega midagi suurt kosta, kuid hiljem said nendest kordadest mõttevahetused, millest kippus vägisi sõltuvus tekkima. Teise kursuse kevadisest füsioloogia eksamist kujunes põhjalik arutelu eksamipileti teemadel, millest kesknärvisüsteemi pidurdus paistis algul õige problemaatilisena, kuid kahepeale saime ka seal selguse majja. Järgnevatel aastatel olin regulaarselt kateedris tegutsemas ning sealne rahvas sai oma tegemistega päris omaseks, mistõttu ei olnud kuigi üllatav, et 1985. aasta sügisel jõudis kätte see päev, kui tuli endal aspirandina füsioloogia praktikumis õpetuse jagamiseks üliõpilaste ette astuda. Igatahes juhtus nii, et saime järsku professoriga paarimeesteks ühe rühma juhendamisel. Alguses arvasin, et meie paarimeesteks olek saab sümboolne olema ning küllap tuleb mul ettenähtud tunnid omapead ära teha. Ma eksisin, sest asi läks paljudel kordadel hoopis nii, et praktikumi tahtis teha hoopis tema ning mul õnnestus jälgida tema selgitusi ja stiili ning aidata hiljem praktilise osa juures tudengite tegemistel silma peal hoida. Alles palju hiljem hakkasin mõtlema tema õpetamise tehnika ja haarava esituse tagapõhja üle, kuid algul oli üldse tegu, et kuidagi „ree peal püsida“, kuigi harjutasin laborikatsete sooritusi päris palju ka iseseisvalt. Päris sageli tuli ette seda, et seletas mulle veel eraldi teatud teemade teoreetilisi sõlmpunkte ja praktilisi nõkse, mis algajale õppejõule füsioloogia laboris väga vajalikud on, et vältida võimalikke sõidukõlbmatute teoreetiliste jalgrataste leiutamisi ja vähendada ebaõnnestunud katsete arvu praktikumis. Nii kestis mu sissejuhatus füsioloogia õpetamisse 3-4 aastat ja tuli vist hiljemgi ette, et läksime tema soovil koos praktikume tegema, kuigi rutiinselt piisanuks sinna ka ühest õppejõust. Ma olen olnud õnnega koos, et elasin läbi sellise potitamise ja individuaalõppe, kuigi jah, sellise olukorra põhjusena on mõeldav ka õpilase suutmatus. Pikapeale sain siiski praktikumide juhendamise mingil tasemel selgeks ning seda nauditavam oli jälgida tema sooritusi ja õpetamise intensiivsust. Eraldi märkimist väärib tema tahvlikasutus ja käekiri, sest elavas esituses ei olegi midagi nii filigraanset füsioloogias ega teisteski teadustes rohkem kohanud. Kui palju kordi tuli ette, et lihtsalt kahju oli puhastada tahvlit praktikumi lõpus sinna möödunud tundidega jäädvustunud füsioloogiast. Kahjuks on vist nii läinud, et kellelgi ei tulnud pähe neid šedöövreid kuidagi jäädvustada ning nüüdseks püsivad nad vaid mälupiltidena ning unustamine, see riukaline füsioloogiline protsess, tahab neid sealgi tasapisi kuhugile tahaplaanile suruda. Lisaks ühisele füsioloogia õpetamisele saime headeks tuttavateks ja juttu oleme puhunud küll väga erinevatel teemadel, nii mõnigi kord päris isiklikest asjust, mis otseselt töö tegemisega kuidagi ei seostunud. Nende aastatega sai mulle täiesti selgeks, et meie professor ei karda ühtegi tööd ning lisaks teadusele tunneb end väga kindlalt ja koduselt mistahes meisterdamises või praktilises tegevuses.

Nende mõnekümne aastaga avanes mulle ka tema harukordne meelelaad, kus oli ütlemata palju ruumi heale ja positiivsele nende sõnade avaras tähenduses ning samavõrd vähe jäi ruumi halvale tujule. Sõltumata riigikorrast ei ole lihtne juhtida teisi inimesi vaid heaga ning seetõttu tabasid tedagi mittemõistmised ja tagasilöögid juba ainuüksi seetõttu, et standardiks oli üks hoopis teistsugune juhtimisstiil. Samuti on kindel see, et juht ei saa kõigile olla alati meele järgi, mis toob omakorda kaasa pingeid ja teravusi. Elmari hingel oli väga hästi arenenud võime püüda ja eemaldada maailmast halba. Ise küsimus on selle võime hind. Füsioloogid tavatsevad uskuda, et midagi ei toimu elusas lihtsalt niisama ning seetõttu elusas toimuval põhjus, mõte, eesmärk ja hind. Usun, et samamoodi on ka Elmari hingega ning erilise võime hoidmiseks vajalik lõiv tuli tingimusteta tasuda ning see tuli organismi teiste talitluste arvelt.

Usun samuti, et talle oli päris kõrge ka hind, mida küsisid pikad tunnid kirjutuslaua taga anatoomikumi külmades ruumides. Arvatavasti oli hind sedavõrd kõrge, et ta ei suutnudki seda täies ulatuses tasuda ning ruumide külmus pääses tublisti tema tervist häirima. Kõigest hoolimata oli tema valik lihtne ja selge: teha kateedri ja tema inimeste jaoks nii palju kui vähegi oskad ja suudad.

Tänan Sind, Elmar, et saatus andis võimaluse olla Sinu elu meistriklassis ja õppida seal nii füsioloogiat kui ka seda, kuidas on võimalik näha maailma asjus ikka paremat poolt ja uskuda inimeste edasipüüdlikkusesse ja heasse tahtesse! Tänasel päeval hindan seda teist ehk isegi enam ja igavikulisemalt kui konkreetselt füsioloogiateadust, mis sarnaselt teistele muudkui kogub rahutult elu kohta uusi fakte ja igavikku nii väga ei igatse. 18. juulil 2004, mis osutus siin Tartus üle mitme aja taas väga ilusaks suviseks päevaks, kuid kahjuks ka päevaks, kus Elmar Vasar muutus lõplikult legendiks.

Kiri lahkunud professor Elmar Vasarale strukturalistidest, funktsionalistidest ja füsioloogiast, et Eesti Füsioloogia Seltsi koosolekul märkida tema 80. sünniaastapäeva

Tartus, 3. märtsil 2006

Austatud õpetaja,

Kahju, et viibid juba mõnda aega sedavõrd kaugel, et ei ole mingit lootust Sinuga silmsidet saada ja kõnelda. Muidugi on siin-seal märke Sinu tegemistest ja Sinust endast, mis meenutavad neid aegu, kui tegutsesid akadeemilise kodanikuna siin Tartu ülikoolis. Et 80 aastaringi on möödunud Sinu teede algusest, siis tahaks Sulle kirjutada ja mõtteid vahetada nii mõnestki Sinu poolt jäetud jäljest eesti füsioloogiasse ja täpsemalt ühe füsioloogi sisse. Luba mul järgnevalt pisut tagasi vaadata 1980. aastatesse, kui Sa olid Tartu ülikooli arstiteaduskonna füsioloogia kateedri juhatajaks ja professoriks ning mina tudengiks, aspirandiks ja nooreks õppejõuks sealsamas. Nüüd uuel aastatuhande alguses, vaid vähem kui mõnikümmend aastat hiljem nendest nimetatud aegadest, hakkab juba selgemini paistma, kui pöördeline oli see möödunud sajandi lõpp nii meie maa ja ülikooli kui ka füsioloogia enda arengus. Ma ei peatukski nii väga tolle aja rahvuslikul liikumisel, sest kõigil meil on neist aegadest oma mälestuste galeriid, mis kõik kokku moodustavad meie rahva lähiajaloo. Samuti ei proovikski siin üles võtta teie põlvkonna varasemaid keerulisi valikuid, mis võisid nii mõnigi kord olla õige hamletlikud. Tahaksin rohkem pajatada füsioloogidest ja füsioloogiast.

Juba arstitudengina panin tähele prekliinikumi õppejõudude hulgas eristusid õige teravalt morfoloogid-strukturalistid ühelt poolt ja funktsionalistid-füsioloogid teiselt poolt. Esimesed olid koolitundides õige punktuaalsed, valid ja ranged, pisemgi eksimus terminis võis omada õppekäigule fataalseid tagajärgi. Funktsionalistid olid seevastu hoopis teistsugused, nende õpetuses kippus ikka jääma ruumi ka teatud vabadusele, paindlikkusele või isegi loksule. Eks tol ajal ja tegelikult ka praegu hinnatakse inimest akadeemias ja mujalgi eeskätt selle järgi, kuidas ta töö juures tegutseb. Mulle paistis, et inimese isiksus ja iseloom valisid kas strukturalisti või funktsionalisti ameti ja mitte vastupidi. Tuli muidugi ka erandeid ette, kus mõnele õpetlasele ei olnud morfoloogia lõpetatud hoone või funktsionalism ootamatu ja üllatav käitumine, kuid ikkagi juhtus seda liiga harva, et seaduspärasuseks saada. Tagantjärgi on minu üllatuseks välja tulnud, et nii mõnedki lugupeetud õppejõud erinesid eraelus märkimisväärselt sellest, kellena nad ülikooli peal üliõpilastele lasid end paista. Kuigi tõepoolest ei ole kombeks hakata oletama, tuletama ja passitama akadeemiliste kodanike eraelu nende avalikust olemisest, olen ma Sinu puhul jõudnud täiesti ühesele kadestamisväärsele äratundmisele, et need olid väga sarnased ja harmoonilised. Sul ei olnud mingit vajadust töö ja eraelu puhul pendeldada kahe täiesti erineva maailma vahel, kus mõnikord on isegi inimesel endal raske vahet teha, kumb neist on päris, ja kumb näitemäng. Ma olen päris kindel, et see ühes ja ainsas maailmas viibimine ja sõltumatus kurikuulsast maksiimist „Käige minu sõnade, aga mitte minu tegude järgi!“, tegi Sinust õnneliku inimese nii tööl kui väljaspool seda. Sinu puhul ei olnud see juhus ega loterii, Sa oled ise olnud oma õnne sepp.

Mõne sõna tahaks ka füsioloogiast endast vesta. Oh kui palju on muutunud selle lühikese ajaga füsioloogias endas! Kui palju on seal olnud uusi piiritõmbamisi, fookuse muutusi ja otsinguid. Muidugi ei ole muutunud see kestev püüe mõista elusa käitumist ja rakendada seda mõistmist inimese teenistusse. Muidugi ei ole muutunud kuigivõrd ka üldine metodoloogiline põhi füsioloogia tõdede ammutamiseks, milleks on eksperiment oma põhimõtteliselt uurijate fantaasiast tulenevas lõpmatus varieeruvuses. Samas iseloomustab praegust ajajärku kiiresti kasvav lõhe õpetava ja uuriva füsioloogia vahel. Õpetava füsioloogia suureks, aga ka konkreetseks eesmärgiks on mõista organismi võimeid ja võimekuse piire tervikpildina, sest elusorganismide olemuslikuks tunnuseks on nende võime teatud keskkonnas iseseisvalt eksisteerida. Ja loomulikult on selle iseseisva eksistentsi tundmine ja silmaspidamine nii vajalik praktiliselt kõigis nendes valdkondades, kus tegutsejateks elusorganismid. Just tervikliku toimimise usutav edasiandmine on hea füsioloogiaõpetaja eriline omadus ja oskus ning ta mõistab usutavalt teha seda isegi siis, kui teps mitte kõik lülid ei ole õpetajale teada ning kogu elusal on imepärane võime üllatada. Kuigi moodne uuriv füsioloogia muudkui toodab teatud selektsiooniga projektipõhiselt järjest kasvavate kiirustega uusi lülisid elusa kirjeldamise ahelatesse, kardan siiski, et kunagi ei saabu see päev, kui kõik lülid kenasti ahelatesse saaksid lükitud. Seega jääb head füsioloogia õpetajat jäävalt saatma vajadus täita faktilisi tühimikke teooriate ja veendumustega. Siinkohal on paslik veelkord meenutada erinevust strukturalistide ja funktsionalistide vahel, sest teised peavad alatasa lepitust otsima organismide erinevate käitumismustritega, mida mõnikord ka funktsioonideks kutsutakse. Ja eks see lepituse otsimise soov teeb ka füsioloogid leplikumaks selle suhtes, et teps mitte kõik ei ole neile endilegi veel mõistetav ja selge. Samas jätkub siis andmete ja faktide sadu uurivate füsioloogide poolt, millele ei näi veel nii pea lõppu tulevat. Alles saadi selgeks inimese genoomi struktuur, kuid väga kaugel ollakse veel selle kõikide seoste ja käitumise mõistmisest ja rakendamisest. Kolossaalne töö ootab füsiolooge veel ees geenide mahutamisel nii inimese kui kõigi teiste organismide käitumise mõistmisse. Mõned kolleegid on ehmunud, et füsioloogia on fragmenteerunud väikesteks tükkideks ja nad kardavad, et ei õnnestugi enam neist pisikestest tükkidest talitlevaid organisme kokku panna. Samas pole meil valikut, sest füsioloogia soovib mõista ja mitte ennustada kohvipaksu pealt. Nagu teadustes ikka, kui on olemas faktid, mis ei mahu teooriatesse, siis ei ole selles süüdi faktid, vaid arusaamad ja teooriad, mis vajavad seeläbi korrigeerimist. Niisiis tuleb ka siin kriitilise tegurina paratamatult mängu füsioloogide fantaasia, mis peab looma uusi pilte, kuhu uued või tegelikult puuduvad lülid paremini passivad. Füsioloogias on see eriliseks naudinguks, kui uued andmed ja teadmised on võimelised siduma vanade meistrite raskesti seletavaid katsetulemusi hoopis paremini organismi tervikliku toimimise mõistmisesse.

Mul oli õnne kogeda Sinu meisterlikku füsioloogia õpetamist nii sõnas kui filigraanses käekirjas ja joonistes ning seda ka Sinu käe all õppida. Ei ole kahtlust, et Sinu kreedoks oli lähtuda organismi terviklikust ja harmooniast, samuti põhjuslikkusest ja elusa erilisest suutlikkusest. Sa püüdsid leida ja pakkuda vastust tudengite mistahes küsimusele, kuid mitte kunagi ei ületanud see üht õhkõrna piiri, mille taga vastusest võib saada fantaasia, mida on õigem kutsuda hoopis end ilustavaks blufiks või muinasjutuks. Kuigi Sul ei paistnud ametile kohaselt olema füsioloogias nõrku piirkondi, oli Su teadusliku uurimistöö valdkond -- hingamine ja sellega seonduv nii rahuolekus kui füüsilisel koormusel – ikkagi see teema, kus Su vaimne pilotaaž ja seletused teinekord ikkagi eriliselt nii nüansi- kui üldistuse rikkad olid. Jah, loomulikult näitab see vaid seda, et hea füsioloogia õppejõud peab kindlasti ka oma mõistuse ja kätega füsioloogia-alast uurimistööd tegema. Nüüd Tartu ülikooli kaheksakümnendate füsioloogiale tagasi vaadates, näen selgesti, et Sul oli õnn või saatus kehastada klassikalise füsioloogi ideaali, kus loovalt ja teineteist innustavalt elasid koos nii uurija kui õpetaja ning sellist joont püüdis järgida kogu Sinu juhitud kateeder.

Lugupidamise ja tänuga kõige Sinult saadu eest,

Andres Soosaar

Uuesti üle vaadatud 23.04.2015