Trehvasin läinud reede õhtupoolikul Estonia talveaeda väärtuste konverentsi viimasele tunnile kaasa elama. Päevale tõmmati parasjagu joont alla ning tunda oli, et enamusel ruumis viibinutel oli võhm juba üksjagu väljas, sestap kiputi üldisel arutelul kokkuvõetut veelkord kokku võtma ning kordamisi ja lahtisest uksest sisse murdmist tuli mitmeid kordi ette. Ainult selle tunni pealt jäi küll mulje, et soov väärtusi kasvatada on kokkutulnuil suur ja siiras, kuid tublisti napib selgust, millised konkreetsemalt meie väärtused on ning kuidas neid peaks hariduse kaudu kultiveerima.
Meelde jäi, kuidas Margit Sutrop soovitas, et meie peatselt hoogsalt käima pandavas väärtuskasvatuses ei tohiks Lutsu Kevade köstrit ja õpetaja Lauri teha. Aga keda siis tuleks teha, kas Kristjan Liblet? Usun küll, et väärtuste kultiveerimise metodoloogiline monopolism ei suuda kuigi head tulemust ei pakkuda, pigem hoopis tüdimust moraliseerimisest ning formaalsusest pärinevat lihtsameelsust. Küllap peavad väärtusteks peetavad mõtlemise ja tegutsemise printsiibid olema olema sedavõrd tõhusad ja universaalsed, et pakuvad usaldatavat tuge ja teeviita meie enamikus juhtumistes. Teiseks on mul üksjagu kahtlust õigete väärtuste väljavalimise tõhususe suhtes suurte riiklike programmide formaliseeritud eesmärkide, tähtaegade ja rahastamise ning tarkade akadeemiliselt õpetatud peade kirka valgustuse tulemusena. Samas peab muidugi üritama ja tegutsema, kui asjad on viltu ja vajavad sättimist, aga eestlane, va sinder, võtab kehvasti tuld, kui asju tuleb teha käsu korras. Väärtusi peab uskuma ja usaldama ning seetõttu peavad nad läbi tegema ka korraliku tuleproovi ning seejärel on lootust, et nad ka omaks võetakse. Eks see protsess algab pigem meie kunstnikest, kes oma tundlikkusega suudavad hoomata ka teiste valu ja võlu ning seda ka teistele tuntavasse kunstilisse vormi viia. Edaspidi võimendavad seda juba mitmesugusused ühiskondliku võimendamise vahendid ning järgnev inimeste tunnustamine ja poolehoid annavad õigustuse ja lootuse, et teatud seisukohad ja hinnangud on meie rahva vaimseteks juhtnöörideks. Loomulikult ei ole vajadust väärtusi hakata praegu algusest peale välja mõtlema, küllap Euroopa kultuuriruumis valitsevad üldised ideed peaksid olema ka meie valikute aluseks. Usun, et ausus üldisemalt ja austus teise inimese vastu konkreetsemalt peaksid jätkuvalt olema teeviidad meie praeguse õige segaste piiridega isikuvabaduste ajastul, mis ei lase vabadusel tassida inimesi rajale, kus nende vabadus saab kõigile kurjuse ja õnnetuse põhjustajaks. Üldsegi vajaks meie ajastu totaalne õiguste diktaat ohjeldamist austuse ja respekti võimelisuse kasuks kuni ühe stabiilsust lubava tasakaalupunktini välja.
Jah, tõesti, kohalolnutele anti lootusrikkalt teada väärtuse külviaja paratamatust ja programmilisest saabumisest ning loodan tõesti, et selle tegevuse planeerijate eesmärgid saavad tulemuslikult realiseeritud.