Ei juhtugi Eesti teatrites kuigi harva seda, et päris samaaegselt või lühikese ajavahega võetakse mitmesl pool mängida üht ja sama tükki. Nii on aga praegugi kuulsa looga “Kes kardab Virginia Woolfi?”. Kuigi tükk on kavas ka NO99s,  trehvasime meie seda eile linnateatris vaatama.
Etendus oli kaks esimest vaatust ikka väga võimas ning igaühele, kes akadeemilises maailmas pikemalt olnud, tuli seal kindlasti mitmeid tuttavaid asju ette. Nii et ei ole kuigi suurt vahet, kus ülikool parasjagu olema trehvab, tema ühetaoline ehitus, struktuur ja hierarhiad kipuvad igal pool tema liikmete peale mõneti ühesuguselt toimima.
Et esimesed vaatused olid suureneva vaimse energiaga sujunud, siis oli kartust, et etenduse kolmandaks osaks on nii lool kui näitlejatel võhm väljas. Ja nii täpselt ka juhtus, et öise peo hommik kippus nii sisult kui mängult loiutamiseks kätte ära minema. Aga viina oli ju võetud ja olukordi tükk aega minade arvel teravdatud, kaua sedaviisi siis ikka jõutakse. Andrus Vaarik tegi langeva lõpuga loos ometi kõik kokku väga mõjusa esituse.