Lääne ühiskondadel on kiusatus deklareerida, et isikuvabaduse idee on absoluut ja põhiline sotsiaalse tegelikkuse looja. COVID-19 nime kandvad viirused on selle seisukoha põhjalikumale testimisele võtnud. Viiruste pealetungi teine laine on hoogsalt käimas ning nende praegune edu ületab paljudes riikides kevadise ründe näitajaid, kuigi siis oli ka sotsiaalne sulg märksa tugevam kui praegu. Poole aastaga on viiruste tegelikust väest palju rohkem teada saadud ja vaktsiinid nende vastu on lähikuudel võitlusse asumas.  Viirus ja tema poolt esile kutsutud haigus on muutnud suuremahuliste sotsiaalsete piirangute tõttu globaalse küla looduskeskkonda paremaks, sest inimesed saavad vähem konsumeerida ning see võimaldab ümbruskonnal rohkem end taastoota. Samas pole kuigi selge, milline on toimuva koondmõju ühiskondadele. Olemasolevad majandused saavad tervikuna tublisti pihta, samas leiab aset kohastumine toimuvaga ja uute võimaluste ja arengusuundade teke. Oleme saanud jälgida, mida isolatsioonid inimestega teevad, kuid samas ei terenda veel kuskilt uued inimesekäsitlused. Pigem möllavad paljude riikide poliitikas jõud, mis tahaksid nende käsitluste sisustamisel ja sotsiaalsete väärtuste revisjoni käigus ajaratast kuhugile tagasi keerata. Ega täpselt ei saagi aru kui kaugele tagasi, kas maailmasõdade vahelisse aega või eelmise sajandi algusesse või hoopis üleeelmisse sajandisse? Seega on ühiskonnad olukorras, kus nende ette on pandud hulk olulisi kaalutlemisi korraga. Nende vaagimiste üheks tsentriks on hästi vaba inimese käsitluse sobivus praeguste oludega.  Nii ongi on õpetlik kaeda praegust juriidiliste argumentidega peetavat võitlust isikuvabaduse määra säilitamise eest. Meil tegutsevad selle lahingu eesliinil  õiguskantsler ja mõned advokaadid, samas näikse valitsevad poliitikud toetama üksikisikute vabaduste piiramist üpris erinevatel kaalutlustel, n.t konservatiivse maailmavaate, valede väärtuste, tõhusama viirusevastase võitluse jm argumentide toel. Küllap tuleb neid vabaduse piiramise argumente õige hoolikalt vaadelda, sest olud on muutlikud ning täna veenvana tunduvad argumendid võivad teistsugustes oludes paista üpriski ahistavad. Ja kui siis ei ole võimalik ahistusest vabaneda, kannatab sellest nii ühiskonna kui tema liikmete vaimne tervis.