Laaste ehk isiklikumaid episoode sotsiaalsest elust

1. juuli
Siit algab minu jaoks uut moodi laastude kogumine praeguseks juba tavapärases formaadis ja keskkonnas. Siiani oli see osa minu veebisaidist http://biomedicum.ut.ee/~andress . Et tegemist oli õige isiklike arvamustega ning Tartu Ülikooli veebikeskkonnaga, siis tundsin juba mõnda aega, et korrektne oleks need kaks üksteisest lahutada ja nüüd see saigi teoks. Järgnevasse on lisatud kõik laastud, mis seni olin suutnud koguda. Jah, muidugi on laaste kogutud märksa kauem ja varasemast, kuid nende “eetrisse” jõudmisega läheb veel aega.

1. mai
Valitsus ja pronksmees tegidki tõesti oma suure show ära. Läinud neljapäeval alustati konkreetseid pronksmehe teisaldamise protseduure Tõnismäel, tol samal ja järgmisel õhtul öösel toimusid meie olude kohta väga võimsad venekeelse rahva möllamised pealinnas, mille käigus 1 inimene suri, kümned said vigastada ja sajad arreteeriti. Pronksmees ise viidi reede varahommikul pärast korra majja saamist linnas platsilt minema ja pandi eile juba uude kohta sõjaväekalmistus üles. Eile-täna oli siin kohal vene parlamendi delegatsioon, kes käitunud siin pigem kui asumaad väisanud riigiisad. Eesti saatkond Moskvas on viiendat päeva jõuliselt demonstreerivate noortekarja piiramisrõngas. Samas ei ole kogu ettevõtmine ei kaudses ega otseses mõttes veel lõppenud, nii et kindlasti on veel vara anda toimunule mingitki terviklikumat hinnangut ning päevadega on muutnud mu endagi meeleolud ja tõekspidamised.

14. aprill
Kevad on päris kõvasti kätte jõudnud, lilled õitsevad igal pool ja tänasest on ilmgi päris soe ja mõnus. Taas on käes ka põud ning metsade suur tuleoht. Juba viimased kevaded kaks või kolm torkab silma, et kohe pärast talve kisub ilma ülemäära kuivaks. Täna kirjutati taas küpsuskirjandit, mis teadupärast on juba aastaid Eestis ka meediasündmuseks. Päris huvitaval kombel olid seekord teemad õige eetikalembesed, eriti kolm nendest: “Kirjutatud ja kirjutamata seadustest”, “Kõigel on hind, aga vähesel väärtus” ja “Meie suurim ja hiilgavaim meistritöö on õigesti elatud elu”. Eriti võimas on see viimane, elu mõtte teema. Oleks tõesti päris huvitav, kui keegi analüüsiks ka nende tööde sisusid ja ka parandajate reaktsioone.Poliitikast nii palju, et Eesti demokraatia on maale kunni kinkinud.

10. märts
Oh, mis surmane Postimees tuli täna postkasti!? Kõigepealt kuulutab Veidemann talle omasel hädisel moel leinasõnumit, et Võrumaal on rahvaarv langenud 19. sajandi tasemele. Mida külvatakse, seda tuleb ka lõigata, ütleb meie enda rahvatarkus. Juba mõnda aega on selge, et praegusel viisil Eestit tehes on meil territooriumi enam kui küll. Ei usugi, et inimtõug laseb asja nii kaugele minna, et Euroopas laiuvad 21. sajandil inimtühjad ja elamiseks vägagi kõlbulikud piirkonnad. Küllap kapital selle asja juba ära korraldab, iseäranis siis, kui see meie enda jumaluseks on. Läti president seletab oma intervjuus rahvaarvuga toimuvat pigem fataalse Freudi surma tungi ja valede kommete abil ning ega ta ei paista ostetud iibesse väga palju uskuvat. Nii hästi pisut, nagu presidendile sünnis. Aga kokkuvõttes tahaks tema intervjuud kõigile lugemiseks soovitada, sealt oli väga hästi tunda nii kõrgtasemel humanitaari kui taolise humanitaaria vajalikust meile kõigile. Ja kolmandaks võtab Villu Päärt koos kiirabi staardoktor Kõrgveega üles kiirabiarstide mitmekordsed kahtlustused, et meie kodanikud saadavad siin-seal rahulikult teise ilma inimesi, kelle lahkumine on neile mingil moel kasulik või vajalik. Eetilises plaanis ei ole nii magedat esitust nii arsti kui ajakirjaniku poolt ammu lugenud. Ajakirjaniku puhul paneb imestama, et kvaliteetleht ei too välja ühtegi konkreetset juhtu, vaid ainult tunded, arvamused ja veidravõitu ratsionaalsed kaalutlused. Arstide puhul paneb imestama, et arstidel ei peagi enam moraalset selgroogu olema, et kahtlustuste korral vajalikul viisil asjas selgusele jõuda ja/või loole ametlik käik anda. Oleme selle looga justkui tagasi inglise kriminullide kuldajas, kus erineva meisterlikkusega detektiivid üritavad tõde leida seal, kus ühiskonnad on hätta jäänud. Aga sellegipoolest on meditsiiniga seotud elu lõpu problemaatika meil tõsisemalt avalikult läbi rääkimata ning surm jõuab meil ikkagi sageli kohale sotsiaalses mõttes küllalt robustsel viisil.

5. märts
Eilsed parlamendivalimised sujusid päris positiivses võtmes. Hääletamas käis mõni protsent rohkem rahvast kui möödunud korral (kokku 61 %) ning protsendid olid paremad seal, kus elujärg rahval parem ja kindlam (Tallinn, Harjumaa ja Tartu). Reformipartei sai 31, kesk 29, isamaaRliit 19, sotsid sotsid 10, rohelised 6 ja rahvaliit 6 tooli saalis. Kui palju räägiti seekord paksust ja õhukesest riigist, pakuti valimisteks välja põhiliselt 2 tulevikustsenaariumi — presidendi poolt pakutud kõlblusriik ning Ansipi-Savisaare rahariik. Rahvas valis küllalt selgelt rahariigi tee, mis väga puhtal kujul realiseeruks reformi ja keskerakonna koalitsioonis, kuid saaks ühel või teisel moel teoks ilmselt ka mistahes teise võimukoosluse tegevuse tulemusena. Võiks ju küsida, millised tulemused näidanuks kõlblusriigi idee võitu? Kindlasti olnuks vajalik väiksem edu reformile ja keskile, kes peamiselt lubasid rohkem raha kõigile. Raha on kaval sotsiaalne instrument. Ühel poolt on see õige vajalikuks ühiskondliku toimimise ja reguleerimise vahendiks. Teiselt poolt võib ta (õigemini selle hulk) muutuda absoluutseks eesmärgiks omaette, mis allutab endale kõik muu. Kehv lugu oleks see teise variandi domineerimine, mille puhul võidakse ühel hetkel elu põhisisuks ja eesmärgiks kuulutada homo economicus. Praegu on meil piisavalt märke sellest, et just see teine suhtumine rahasse võtab võimust. Muide, see rahariik tähendab lõppude lõpuks samuti paksu riiki, sest valdav enamus inimese käitumist saab juhitud ühiskonna (raha) kaudu.Ei saa nõustuda nendega, kes leidsid seekordse valimiskampaania olevat seninägematult räpase. Just vastupidi, mu meelest oli seekordne kampaania erinevalt eelmistest hoolikalt ratsionaalne ning isegi rafineeritud. Puudusid eelnevatest kordadest tuttavad lapsikud liivakasti partnerite välistamised ning tugevad isiklikud ründed avalikus meedias. Oldi märksa mõõdukamad oma emotsioonides ning asjalikumad arutlustes. Samuti on hea, et põlvkondade vahetus eesti poliitikas sujub päris kenasti ning oodata on uute inimeste jõudmist Eesti suurde poliitellu.Kindlasti kujuneb huvitavaks suhete areng Venemaaga, sest paremsotsialistlik valitsus omaks küllalt suurt soovi Venemaale jäika selgroogu näidata, mis omakorda jätaks suhete kogu olukorra jätkuvalt õige juhuslikuks ja planeerimatuks. Eks esimene lakmustest saab olema pronksmehe käekäik ning reaktsioonid sellele.

1.märts
Hulk meie Tartu Ülikooliga ühel või teisel moel seotud parimaid tütreid ja poegi valutasid mõned nädalat tagasi pealinnas Estonia talveaias südant ja pead eesti väärtuste asjus, õigemini nende kaotsimineku pärast. Sellest ettevõtmisest on märgi maha jätnud ka Eesti Päevalehe väljaanne Mõte, mida väärtuste otsijatel oma tegevuse positsioneerimiseks kindlasti lugeda tasuks. Eks see oli põhiliselt rahvusmoraalile ja selle reanimeerimisele keskendunud ettevõtmine ja sisus tõesti pigem teema näppimine, millest ei paistnud veel uusi ja selgeid eestlaste heade tavade juhtnööre. Samuti väärib kindlasti märkimist, et Tartu Ülikooli eetikakeskus on avanud just läinud päevadel mastaapse eetikaportaali, mis samuti peaks tulevikus iga eesti eetiku ja moralisti raudvarasse või tööriistakasti kuuluma. Viimaste päevade moetegevuseks on on mitu masti tuntud tegelaste koolitunnid, mida lehed siis oma ruumis hoolega eksponeerivad. Tublid mehed, kui nad saaksid vaid seda veel kasvõi mõnelgi korral tulevikus teha. Valimised on juba alanud ning pühapäeval saame siis teada, kes meid järgmised neli aastad juhivad, suunavad ja suruvad.

25. veebruar
Eile peeti vabariigi 89. sünnipäeva ning õhtune peakõne, -kontsert, -kätlemine ja -tants uue tava kohaselt hoopis väljapool pealinna Tartus. Samuti ebaharilikult jäi hommikul külma tõttu ära sõjaväeparaad Vabaduse väljakul. Eelmisel korral juhtunud see 1932. aastal. Nii paraadi ärajäämine kui õhtu Tartus viitavad uutele tuultele Eesti riigi toimimises. Vähem trillitud iga hinna eest traditsiooni ja rohkem lahedamat ootamatustega vürtsitatud tulekuid. Presidendi kõne oli hea ning kuulutas kõlblusriigi vajadust. Kas on see ühe ajastu (Lennart Meri õigusriigi) loojang ja teise saabumine? Kes teab, ehk tõesti. Lisaks kõlblusele tehakse taas enam juttu eesti idee kohanemisvõimest ses kiiresti muutuvas maailmas, mis muidugi nõuab pragmatismi, kuid nõuab kõigepealt ideid, mida realiseerida. Liidrite selle aasta pakkumine selleks pragmatismiks on mõistusmahukas majandus, mille headus selgus ikkagi turul. Eks see tõesti ole pisut nadi olukord, kui eksistentsi ainsaks õigustuseks on traditsioon, olgu või mõistusmahuka majanduse abil. Ehk teha hoopis pragmatism ülimaks eesmärgiks? Sellisel juhul kaob jällegi ideel suurus ja jääb vaid kohanemine teiste poolt antule ja mitte kohandamine, st ise oma keskkonna sättimine. Keeruline värk, tõepoolest, see enda eksistentsile mõtte otsimine. Aga otsimata ei saa, sest alternatiiviks on mõttetusest tulenev allakäik .

19. veebruar
Riigikogu poliitvärk lisab aga järjest värvilist auru juurde. Täna astus võimsalt areenile õiguskantsler, kes kaebas parlamendi tegemata töö pärast riigikohtule (sic!). Õiguskantslerile ei sobi poliitikute loidus parteide rahaasjade rahuldavaks seadustamiseks. Et täna pandi paika parlamendi viimase töönädala päevakord, siis saigi selgeks, et opositsiooni pingutused ei suuda vastavat eelnõu enam saali tuua.
Eile ilmus ka põhiliselt Tallinna sotsiaalteadlaste koostatud meie inimarengu aruanne 2006, kus palju kriitikat meie ühiskonna ja selle liikmete seisundi kohta. Kuigi majandusega on hoolega tormatud, on ülejäänu, mis elu inimlikuks teeb, õige soiku jäänud. Aruanne on küll akadeemikute ettevõtmine, kuid loodab kindlasti olla valimisvõitluse malakaks. Meedias oli ka mureks, et meie oleme sotsiaalsete näitajate poolest pigem Venemaa moodi, kuid Läti-Leedu-Tsehhi-Sloveenia Skandinaavia moodi. Mida külvad, seda lõikad? Eks see natuke veidralt kõlab, et Eesti ühiskonna areng on ülikiire, kuid inimareng vildak ja kahtlane. Ühiskond peaks olema seal elavate inimeste tegemiste saadus ja vaevalt inimesed endale halba soovivad. Aga tõde on võib sest tõdemusest siiski leida, sest ühiskonda on pandud arendama vaid osa inimestest ning ülejäänud osa neist tegelb miski muu asjaga. Kas väike sotsiaalne vaimuhaigus on purema pääsenud? Küllap küll.

18. veebruar
Läinud 2 nädalat pakkusid kahte uudist ka meie filosoofia rindel. Kõigepealt ilmus kogumik Studia Philosophica V, mille sisuks valik juba 2005. aastal peetud esimese filosoofia konverentsi ettekannete arendusi artikliteks. Kuulu järgi ei olegi eesti filosoofid väga suure innuga kirjutavad pead, mistõttu artiklite kogumikku saamise peamiseks põhjuseks oli üheksa autori ettevõtlikkus oma ettekanne ka paberile korralikult kirja panna. Olen kogumiku algust hoolikamalt lugenud ning tagantpoolt vaid lehitsenud, kuid lood näikse igati huvitavad olema ning tulevad filosoofia kõikidest põhivaldkondadest. Kindlasti oleks kogumikule kõvasti juurde andnud Tartu konverentsi aukõneleja Ilkka Niiniluoto ettekande tekst, kuid eks see võiks juhtuda mõnel järgmisel korral. Samuti paistab see vihik olema põlvkondade vahetuse kogumik, sest nö vanadest tegelastest astuvad üles vaid Rein Vihalemm ja Valdar Parve, ehk võib Arne Merilaid juba staažikamaks mõttemeistriks pidada. Studia eestvedajate hulgas on samuti põlvkondadevahetus toimunud ning vanu kalu polegi justkui enam seal aktsioonis. Päris võimas oli kolmekorruseline toimetajate armee (pea, tava ja tegevtoimetajad), küllap nad lähiajal juba Studiale võimsa hoo sisse ajavad. Mul oleks plaanis neid lugusid ka pisut lähemalt arvustada, kuid see võtab pisut aega ja vast saab kevade poole asja tõsisemalt käsile võtta. Pikka ja kõva jõudu teile, stuudiad ja studioosused!
Teine ja eelmisest vististi suurem sündmus oli just läinud nädala keskel kui peeti 3 päeval esimest korda Gottlob Frege loenguid. Ehk isegi paradoksaalselt on saksa mees Frege (1848-1925) ülimalt oluline läinud sajandi ingliskeelse filosoofia kujundaja ja mõjutaja, mistõttu on ambitsioon Tartus Frege loenguid pidada on päris võimas. Kõigepealt peab üritus olema ikka nime vääriline, mis tähendab, et esinejad võiksid olla väga kõrgest klassist ning ettevõtmine avatud ja atraktiivne rahvusvahelisele publikule. Teiseks räägib see Tartu filosoofia soovist end määratleda analüütilisse traditsiooni, mis on muidugi ka väga oluline filosoofilise sisepoliitika sündmus ja kutsub Tartu filosoofide hulgas esile kindlasti erinevaid reaktsiooni suurest poolehoiust läbi ükskõiksuse mittenõustumiseni. Sest filosoofia koolkondlikkus on jätkuvalt õige kõva asi ning analüütilise ja kontinentaalfilosoofia vastastikune usaldamatus väga laialt levinud ning Tartuski loomulikult olemas. Esimese esineja au olid korraldajad pakkunud Hamburgi filosoofiaprofessor Wolfgang Künnele Loengute teemaks sai „Conceptions of Truth”, mis ühtib tema mõned aastad tagasi ilmunud raamatu pealkirjaga. Tõde on muidugi väga fundamentaalne asi mõttemeisterduses, millele on pakutud filosoofia ajaloos õige erinevaid sisusid ja tähendusi, kuid väga vähe on neid, kes oma tegemistes tõde üldse ei vaja. Loengutest enestest märgiks nii palju, et need olid peetud heas saksa stiilis, kus lektor luges konspektist oma keerukat teksti, mida õnneks toetas lakooniline handout. Kindlasti ei olnud need loengud probleemidest ülevaate saamiseks, vaid pigem süvenemiseks väheste filosoofide vähestesse vaadetesse. Esimesed kolm loengut vaagisid Frege enda lähenemist tõele, millest sain ikkagi sotti alles siis, kui võtsin esimese loengupäeva õhtul kodus läbi lugeda Frege ühe olulisima töö “Gedanke” (“Mõte”) ning paljud asjad said kohe selgeks või vähemasti palju selgemaks kui loeng seda esitanud oli. Nii juhtuski, et minu jaoks raske esituse tõttu loobusin kahest viimase päeva loengust ega tea, millega üritus lõppes. Nii või teisiti oli mulle sümpaatne Frege pigem metafüüsiline lähenemine tõele ja Künne tegelik soovimatus tõe mõistest vabaneda. Muidugi oli tore see, et meie teoreetilise filosoofia professor Daniel Cohnitzi loengute organiseerimistöö olid toonud umbes pooled inimesed auditooriumi väljastpoolt Eestit, mis lubab tõepoolest rahvusvahelist haaret kogu ettevõtmisele.
Pronksmehe saaga sai samuti etapilise jätku. Neljapäeval võttis riigikogu vastu “pronksmehe seaduse” häältega 46:44 vastu, kuid kohe reageeris sellele Luua klassitoast president, kes nimetas parlamendis toimunut vastutustundetuks põhiseadusega mängimiseks ja põhiliselt valimistest tingitud hetkekasule mängimiseks. Minu mäletamist mööda, teatas tolle õhtu uudistesaate ekraanilt, et põhiseadusega mängivad poliitikud tegelevad riigi allkäiguga, kuid nüüd mõni päev hiljem, ei suuda seda enam internetist kuskilt leida. Kuid enam-vähem sedasama räägib ka Alo Lõhmus oma käredas Postimehe kolumnis uinuvast õigusriigist. Õigusriik on tõesti üks vahva, kuid rabe nähtus. Kurtsin hiljuti kuskil, et õigusriik on tapnud korralikult toimiva moraalse regulatsiooni, nüüd tuleb välja, et teine on ka enesetapuks täitsa võimeline. Päris hämmastav oli ka Ilmar Raagi üleskutse meediale pronkssõduri teema teadlik mahavaikimine. Mu meelest on see täitsa ootamatu pragmaatiline avaldus muidu igati tubli mehe suust, mis loodab pea liiva sisse pistmisest või nurka pugemisest abi saada, kui kõva jama on karta. Paistab küll, et antud juhul on tegemist juba hingelise abituse ja allajäämisega toimuvale. Pronksmees seisab ja tema toestamiseks ei paista piisavat enam füüsikaseadustest ning appi on võetud juba ühiskondlikud jõud ja neist tulenev tasakaal ja staatika.

12. veebruar
München on taas kuum koht, sest Vene president pidas seal äsja kihama paneva kõne. Tema peamine sõnum oli, et aeg oleks maailmakorda ümber sättida niimoodi, et maailma sotsiaalne keskpunkt asub ühemõtteliselt Washingtonis ning just see ajas kõik üksjagu närvi. Kõiksugu stsenaariume on pakutud Vene karu järgmisteks tegemisteks ja mõnedki räägivad tõsisest endise impeeriumi taastamise kavatsusest. Kui nii, siis ei ole midagi maailmas muutunud ning läinud sajandi viimased 15 aastat oli seal vaid üks ajutine veidrus. Eks muidugi ole seis Münchenis ja tema ümbruses teine kui 1938. aastal, kuid täiesti välistada ei saa sessinatses maailmas vist ühtegi stsenaariumi. Eks saame näha.

9. veebruar
Kaks mõtlemapanevat seika ajakirjandusest. Kõigepealt on ajakirjanikud hakanud lärmi lööma isikuandmete kaitse seaduse (IKS) uue riigikogus oleva eelnõus asjus, et selle indiviidikesksus ahistab ja suukorvistab vaba ajakirjanduse. Arvestades pressi ja meditsiini mitte just kõige kuldseimaid suhteid, on pisut iroonilisel viisil on ajakirjanikud karanud samase paati arstiteadlastega, kes juba ammu nõuavad tulutult vabamaid käsi teatud isikuandmetega ühiskonnale kasulikul ümberkäimisel. Eks kindlasti leidub veelgi ühiskondlikke gruppe, kelle arvates tuleb ühes ja teises kohas pisut piirata ühiskondliku hüve nimel üksikisiku õigust endasse puutuvat kamandada. Kuid suur küsimus ei olegi siin niipalju konkreetsete valdkondade ja huvigruppide käekäigus kui väga põhimõttelises küsimuses, kui vaba saab inimene oma ühiskonna suhtes olla. IKSi uus versioon tahab inimese vabadust veel mõne pügala võrra suurendada ning see hakkab juba tuntavalt häirima mõnede kärarikaste ja mõjukate ühiskonna valdkondade harjumuspärast eksistentsi ja toimimist. Ja see on nüüd tõesti kokkuleppe küsimus, kui vabaks ühiskond informatsiooni mõttes inimesed lased. Samuti on irooniline see, et suure vabaduse deklareerimisega on Eesti inimene raha kaudu järjest enam ühiskonnastunud ja ehk on siin pisikese diiliga tegemist, et rahaseose tugevdamiseks võiks lõdvendada psühholoogilist seost.
Teine huvitav kild oli see, et president kavatseb vabariigi aastapäeva pidule kutsuda vaid 6 lõuna-kagu Eesti maavanemat. Mulle on maavanem maakonna esindajaks ning kui maakondade esindajaid ei kutsuta enam vabariigi aastapäeva peole kokku, siis on meie riigi ühtsusega küll hooletult riigi käidud või isegi veelgi karmimalt öeldes, osa maakondi on justkui vabariigist välja arvatud.
Kolmas päris huvitav värk on parlamendi ja parlamentääride viimased seadusandlikud ettevõtmised enne 4. märtsi valimisi. Seesama manööverdamine uue IKSiga, pronksmehe seaduste heitlused, õiguskomisjoni esimehe seaduse lugemisele mitteilmumine on vaid mõned pallid selles parlamendi mängu geimis. Usun küll, et keegi poliitikateadlane saaks hakkama tubli ja vajaliku tööga, kui analüüsiks riigikogu koosseisude oma tähtaja viimaste nädalate tegemisi ja otsuseid.

6. veebruar
Jah, peaaegu oleksin unustanud juba jaanuari lõpus välja ilmunud töösturite manifesti Eesti tuleviku väga paremaks tegemisest. Nii parempoolseid ettepanekuid Eesti kohta ei ole ma ammu, kui üldse, trehvanud täie teadlikkusega lugema, isegi reformipartei jutud on selle kõrval suht kahvatud. Nad on oma paberis rääkinud Eesti tulevikust ja päästmisest, kuid sisuliselt tähendab see töösturite ja nende tööstuste õitsengu tagamist ükskõik mis kodumaiste vahenditega. Sedasama võib panna ka küsimuse ja vastuse vormi. Küsimuseks oleks “Mis on Eesti mõte?” ning vastuseks eesti töösturi hea käekäik ja helge tulevik. Dokument kurdab ilmselt, et praegu Eesti on liiga sotsialistlik ja on väga tagumine aeg sellega lõpetada. Soovitan seda teksti kõigile mõttega lugemiseks, eriti enne valimisi parteide seebiooperite ja roosamanna keskel.

3. veebruar
Tartu rahu aastapäeva tähistamisel pidas president eile õhtul ka oma esimese tõsisema poliitilise kõne. Kõne on kommentaatoritelt hoolega kiidusõnu pälvinud ning mõnedki on rääkinud Lennart Meri vaimu hõljumisest ruumis. Olgu selle vaimude rändamisega kuidas on, kuid mõned positsioonid ja ettepanekud olid seal igal juhul päris põnevad, mis suure hurraaga ellu viimisel võivad isegi päris plahvatusohtlikud olla. Pean silmas eeskätt üleskutset puuduva nõukogude ajaloo kiireks kirjutamiseks ja selle alusel täiendavaid ümberhindamisi, who was who that time. Meie tavapäraste ärategemise arusaamade ja praktikate korral tähendab see järgmist etappi sikkude lammastest eristamise suures töös. Samas oli presidendi kõne peasisuks ajalugu märksa laiemalt kui Tartu rahu ja Eesti riigi faktilise tekkimise ajad. President kutsub üles “ausalt ja igakülgselt uurima Eesti ajalugu kuni augustini 1991”. Ei tea, kas ta oli unustanud või ei hinda kuigi kõrgelt alles 2005. a. ilmunud igati hinnatud autorite Eesti ajaloo 6. köidet, mis tegeleb just meie läinud sajandi kuni taasiseseisvumiseni. Kui arvamus on kesine, siis näikse president nõustuvat Rein Ruutsoo mitmete päris karmide hinnangutega (nt Sirbis ) selle töö aadressil ning loodab peatsetele parematele resultaatidele. Kuidas peaks tekkima see õige ajalugu? Mul tundub, et kampaaniad ja üleskutsed ei ole ses väga head vahendid, et võivad tellimuse ja halvas mõttes projekti mentaliteete sünnitada, mis omakorda jälle teps mitte kõige õigemat ajalugu võivad toota. President võtab üles ka pronksmehe, meie praeguse päevapoliitika suurkuju, teema ning kutsub sisuliselt üles mitte temaga poksima ega käsi väänama, vaid muude monumentidega (eriti Vabadusesambaga) tema kohalolu pisendada. Mõõdukam hoiak peaks ju presidendi poliitilise orientatsiooniga päris heas kooskõlas olema. Päris mitmekesine oli tegelikult ka tema zhongleerimine kaotuste ja võitudega ning seda saab kindlasti mitu moodi tõlgendada, mis omakorda loob nii mõneski segadust. Ei ole kahtlust, et rahvale on suurimaks võiduks mistahes mõõduvõtmises omatahtsi eksistentsi olemasolu ja ses mõttes meie võidud ületavad praegu meie kaotusi, kuid kindlasti ei saa meie võidud tugineda niipalju teiste armule kui enda soovile ja tahtele.Valimisi meenutati kõnes vaid korraks, küllap jääb see aastapäeva kõne teemaks, sest valimised on sealt juba õige lähedal.USA keskkonna pealik andis just teada, et nemad ei ole küll suured süüdlased maailma ilma tuksi keeramised, seda tuleks ikka kogu maailmaga arutada, st vastutust ajaga. Suured, keskmised ja pisikesed Peetrid, olgu see teil kõrva taha pandud!

2. veebruar
Täna märgitakse taas Tartu rahu aastapäeva. Jah, see sündmus kinnitab meie iseseisvust, kuid muud asjaolud kipuvad aja jooksul oma ilmet muutma. Olgu selleks või asjaolu, et Nõukogude Venemaad enam ei eksisteeri ning selle koha on hõivanud üks või mitut sorti sotsiaalsed järglased. Kuid viimastel päevadel ilmub ridamisi järjest uusi keskkonnaähvardusi meie harjumuspärase maailma järsuks muutumiseks või isegi kadumiseks. Eile oli jutuks, et Sidney ümbrus ja vaata et kogu Austraalia on mõne aastakümne pärast elamiskõlbmatu maa. Täna ilmus kliimateadlaste raport Pariisist, kus viited inimtegevusest põhjustatud termodünaamilisele kaosele on otsesed ja karmid. Usutavasti ollakse juba asjaga nii kaugel, et mõjud on saanud pöördumatuks ning uus tegeliku ellujäämise nimel on juba alanud. Kindlasti saab seeläbi ka uue sisu religioossed argumendid, mille kohaselt inimesed said kõigevägevamalt kingituseks või kasutamiseks väga paljude võimalustega maailma, kuid inimesed on suudavad selle tõesti suht lühikese ajaga oma sotsiaalsete fantaasiate sunnil õige elamiskõlbmatuks pöörata.Peaminister rääkiski eile repliigi korras, et eelarve ongi läbinisti poliitiline rahajagamine ning jagati ju hoopis 76 miljardit krooni ning peale Lengi tshekiga eputamise on kõik 202 miljoniga väga hästi ja nõnda võib või peab vabalt jätkata. Milline armas demagoogiline etteaste meie poliitelu JOKKi ja eetika rubriigis! Küsimus ei olnud ju kogu riigieelarve koostamise põhimõtetes, vaid parteide omapärases varjatud viisis nii regionaalset kui valmiseelset poliitikat teha. Jõudu tööle, nii talle kui teistele poliitikutele, sellise bojaarlusega külvate te laias kaares läbipaistmatust, onu- või tädipoja, jaga ja valitse ja tugevama õiguse poliitikat üle toreda maa.

1. veebruar
Uue aasta esimese kuu lõpp päästis särama meie kõige kõrgema taseme poliitilise praktika järjekordse pärli. Nimelt selgus hiljutise Heimar Lengi meeleoluka Räpina tshekituuri tulemusena, et parlamendi seltskonnad on kokku leppinud riigieelarve partei, riigikogu liikme ja ühiskondlikult vajaliku objekti põhise rahastamismudeli aastamahuga mõnisada miljonit krooni. Et kõik seltskonnad on toimunuga rahule jäänud, siis ei kostu sellest ka mingit nurinat ega kisa, pigem hoopis enesekindlat rahuolu ja õigustusi valitud tee loogilisuses, loomulikkuses, õigsuses jms. Et jagatavat raha tuli viimasel korral parasjagu 202 miljonit krooni, siis mõned räägivad, et iga parlamentäär saab enda käsutada 2 miljonit krooni oma valijate pakiliste murede lahendamiseks. Eks kindlasti selline bojaarlik meetod annab parlamentäärile kohapeal jõuluvana või ülejäänutest kõrgemal seisva olendi au- ja ihaldusväärse staatuse, kuid puhverdab omal moel ministrite märksa karmimat koalitsioonipoliitilist raha jagamist. Olgu selle värgi õigustamisega kuidas tahes, probleemiks on igal juhul õige hämar protseduur, mida avalikkuse eest on salajas hoitud. Muidugi meenub kohe peaministri laitev hinnang taolisele praktikale, kuid ilmsesti tahab poliitika tegemist ning sotsiaalse hapnikukraaniga saab mõnusasti inimestele mesijuttu puhuda ja neid uskuma panna kogu menüüs, mida üks või teine poliitseltskond lisaks kaunitele kingitustele pakub. Eks siit tuleb täiendab ülesanne ka valijatele, et oma valikut tehes silmas pidada ka valitava kommionu potentsiaali. Arvan, et siin on täpselt see koht, kus president peaks oma seisukohal kõlada laskma.

18.-19. jaanuar
Meenutades selle aasta seniseid ning iseäranis päris viimaseid päevi, tulevad kõigepealt ette 4 suurt teemat: ütlemata soe talv, pronkssõdurist pingestuvad suhted Venemaaga, arstide streik ja Tartu ülikooli rektori valimine. Need olulisi asju ühendab omavahel see, et parasjagu tänase seisuga on need mingil kombel jäänud esialgu saadaval olnud lahendusteta. Isegi pisut kummaline, et pealtnäha nii erinevad asjad oma edenemises teinekord nii sarnased võivad olla.
Ühtmoodi on kõige selgem asi talvega, mille headust või kangust saab mõõta kraadiklaasi ja lume hulgaga (seega joonlauaga). Üleskirjutatud talvedest pidi praegune kindlalt kõige lahjem olema ning nii mõnedki kurdavad, et talvega on meil tegemist ainult astronoomilises mõttes ning looduses tuleb rääkida pigem mingist uuest ja enneolematust aastaajast. Suurem osa meie teaduslikust mõistusest kipub toimuvas süüd veeretama meie enda tsivilisatsiooni eluviisile, mille jätkudes elusa tapmine või koguni meie eneste suitsiid ei paista küll kuigi võimatud olema. On ka neid, kes lohutavad, et ei ole siin midagi hullu lahti ja mingit soojenemist samuti mitte, sest soojus kipub nüüd lihtsalt senisest teistmoodi jaotuma. Nii olla Põhja-Ameerikas talv seekord jälle õige äge ja inimeste õnnelikku elu segav. Kui siinses jätkuvas sügises midagi head leida, siis vast seda, et sajud on likvideerinud läinud aasta põua, mis käreda külmaga oleks omakorda õigeid tagajärgi kaasa toonud. Ja täna õhtul tuli siiski törtsu lundki ning Otepääl lubavad korraldajad järgmisel nädalavahetusel ka maailmakarika suusavõistluse maha pidada.
Venemaa on viimastel päevadel pronksmehe päästmisega kõvasti ametis olnud ja nende poolt arendatav “natsisurve” on Eestile siiski täitsa olemas, ükskõik siis millist retoorikat selle tõrjumiseks meie pool ka kasutanud poleks. Just eile või üleeile võttis Vene parlament Tallinna sõjamehe jutuks ja nõudis päris valjult oma täitesaatvalt võimult sekkumist ja korralekutsumist, kui sõjameest teise kohta tahetakse viia. Lisaks sellele kutsutakse saadik vaibale, demonstrandid saadetakse saatkonda häirima ning mõned riigi tasemel majanduskohtumised lükatakse edasi. Enam-vähem samal ajal tuleb Saksamaalt kavatsus keelata Euroopa igasugune natsisümboolika. Mastaabilt suured sotsiaalsed otsused on jõulised, kuid ei arvesta ei iseärasusi ega kontekste, mistõttu meie saksa mundris vabaduse püüe võib kergesti vaid meile ja lähedastele saatusekaaslastele mõistetav olla. Jah, suured sotsiaalsed otsused on mõnigi kord oma toimelt kui elevant buduaaris või pisemate olevustega tantsuhoos, kus tema ülevoolav rõõm saab teistele hädade ja kannatuste allikaks. Vähemasti selleks korraks on läinud üheksakümnendad oma õiglasema maailma ideaalidega ja tulnud on õige pragmaatilised ajad, kus konkurents on karm ja sotsiaalsete üksuste küünarnukkidega trügimine on täiesti lubatud ja sallitud.
Selle ja läinud nädala kõige elavamat sisepoliitilist rabelemist on olnud meedikute streigiga seoses. Streik pidi algama eile, kuid õnneks saadi arstid veel päev varem nii kaugele, et nad soostusid streiki edasi lükkama, et meedikute raha valvav ja jagav haigekassa saaks reedel neile palga asjus oma üsna viimase seadusliku pakkumise teha. Streigi võimalus on olnud ikka päris suur ning plaanide kohaselt pidi see haarama suurema osa meditsiinisüsteemist, vaid erakorraline meditsiin pidanuks talitlema jääma. Tegelikult mulle isegi ei meenu enam Eesti viimane streik, kuid kindlasti oli see nii ajaliselt kui ulatuselt õige pisike selle meedikute ettevõtmisega võrreldes. Jah, nii või teisiti oli küsimus rahas, nii selles, mis palgaks tuleks maksta, kui selles, mis üldse meditsiinisüsteemis ringleb. Kogu selle majandusliku möllu taustal oli suhteliselt vähe juttu kogu streigiks valmistumise ajal juttu meedikute ametieetikast ja selle seisundist tööseisaku taustal. ma mõtlen küll, et kogu streigiettevõtmine märgib ka uut verstaposti eesti meditsiinieetikas, mida iseloomustavad mõned järgmised asjaolud:¤ Meditsiin on ühemõtteliselt sotsiaalne süsteem, mis sisaldab hulgaliselt lülisid ning meedikud ei oma selles süsteemis enam sellist keskset rolli kui veel hiljuti, sellele muutusele on tublisti kaasa aidanud ka järjest suurendatud patsiendi autonoomia;¤ Sarnaselt teiste enamiku teiste sotsiaalsete ettevõtmistega on meditsiinisüstemiski peamiseks käitumiseks reglementeerijaks raha;¤ Arsti-patsiendi suhe on täna seaduslikult eeskätt lepinguline teenusepakkumine;¤ Meedikut ei ole lihtsalt nõus enam senistel tingimustel teenusepakkujad olema ja seda ei saa neile raharegulatsiooni diktaadi loogikast tulenevalt ka eriliselt ette heita, sest meedikute autonoomia nii patsientide kui ühiskonna suhtes on väga oluliselt kahanenud; ühiskond on rõõmus, et rahaga saab jätkuvalt inimesed eesmärgipäraselt toimima; ¤ Käesoleval juhul näikse küll nõnda olema, et patsiendi käekäiguga seotud väärtused kipuvad meedikute personaalsete ja tsunfti rahahuvide varju jääma. Vaadake või arvamusi PMs, kus sõnumiks on selgelt see, et arstivannet ei tasuks küll väga tõsiselt võtta, see on vaid üks sümbol või traditsioon või isegi arstiteaduskonna lõpuaktuse dekoratsioon. Usun küll, et ühiskondlikku ajaratastki ei saa keerata tagasi ning eneseregulatsiooni ajad on meditsiinis tänaseks tükiks ajaks läbi ning ühiskonnal oleks kasuks meedikutele rohkem maksta, et nad veelgi kindlamalt oma kontrolli alla saada. Täna puseldi päris õhtuni välja palga protsendinumbri pärast ning õhtuks jõuti vist enam-vähem nii kaugele, et streiki esmaspäeval ei tule. Ma ei ole väga siiski väga kindel, et peatselt ei ilmu välja argumendid, et meedikud ei saa ja ei peagi mõne tasu eest korralikku tööd tegema.
Tartu ülikooli rektor amet jäigi plaanilises võistlustules olnud kandidaatidest täitmata, sest ükski neist ei kvalifitseerunud valimiskogu arvates sellesse ametisse 5 aastaks. Reaktsioone toimunule on mitmesuguseid alates ülikooli lõpu meeleoludest kuni pragmaatilise rahuoluni, et keegi konkreetselt auväärsest ametist ilma jäi. Tuleb nõustuda nendega, kelle arvates millegi sensatsioonilisega tegemist ei ole. Valimine toimus vastavalt ettenähtud korrale ning selle rikkumisi ei ole kuskil täheldatud, mistõttu ei ole kuidagi võimalik toimunule paatoslikult apokalüptilisi hinnanguid anda. Ei saa nõustuda arvamusega, et rektori mitteäravalimine tähendab skandaali ja ei tea mida hullu kolmandat. Ülikoolis töötavad ju targad ja kaalutlevad inimesed, kes oskavad lisaks valmisprotseduuri lugemisele seda ka tõlgendada, mistõttu on päris kummaline hakata valimiskogu ebaõiges käitumises süüdistama. Selline tegevus kuulub täpselt samasse valdkonda, kui rahva süüdistamine ebasobivates parlamendivalimiste tulemustes. Pigem tuleks toimunut vaadelda reaktsioonina või baromeetrina ülikoolis toimuva suhtes. Kindlasti on õige mitmeid seletusi baromeetri näidu konkreetse väärtuse kohta, kuid tunda on, et inimesed ei adu ülikooli ühe tervikuna ning rahalise konkurentsi ideoloogia on päris tõhusalt oma tööd teinud. Triviaalse loogika järgi ei olnud ka esitatud kandidaadid veel need, kes pälvinuks vajalikku hulga esindajate usalduse ja niisama lihtne see olukord ongi. Kui rääkida rektori kohusetäitjast, siis üks küllalt kaalukas kandidaat sellele 1-aastasele perioodile oleks Volli Kalm, kes sai valimiskogus arvestatava toetuse ning jäi lõpliku valikuna testimata. Niisiis oleks tema mandaat ülikooli inimestest kõige lootusrikkam, mida on võimalik aasta pärast täiesti korraliselt korrigeerida.

2006

26.-27. detsember
Jõulud jälle käes, kuid seekord üllatavalt rohelised. Lund muidugi ei ole ja miinuskraadid ilmusid vaid mõni päev tagasi. Alles päris äsja kippus kraadiklaas õige pidevalt pea 7-8 soojakraadi näitama ning lisaks rohelisele rohule kipuvad ka pungad puudel paisuma ning mõnel pool isegi lilled õitsema. Nii et loodus on õige tavapäratu ning mõnede arvates on inimestele sobiva maailma lõppu tunda. Miskit hirmu toimuvast paistab rohkem ilmuvat küll, sest osa inimtegevust on üheselt saastamiseks kuulutatud ja riigid-rahvad püüavad piirata mõnesid tegevusi. Eks seda lõppu ole varemgi kardetud, kuid hirm on ikka vaibunud ning inimesed hakanud taas suure innuga oma õnne taga nõudma ning seda mistahes hinnaga.Teiseks torkab seekord silma õige asine ja pluralistlik suhtumine jõuludesse enestesse. Riigiisad ei tahtnud enam koos kirikusse minna, vaid olla omasoodu ja omatahtsi. Normaalne ju:-) Tartu linnapea seletab innukalt, et kirikud peavad päästma meie kultuuri. Postimehe kohalik peremees seletab hoolikalt punktide kaupa, miks tal uskmatuna tuleb aastas korra kirikus käia. Jõululaps ei ole neis mõlemas arvamuses enam kuigi oluline, pigem peab iga mõtlev olend endale rahuldust kuskil ja kuidagi leidma. Ei oska küll väga täpselt öelda, kuid kaubamajadki on hakanud vist inimesi tüütama, hoopis atraktiivsem on astumine lennukisse ja sõit kuhugile ära siit. Normaalne ju:-) Vabad inimesed tunnevad end justkui vangidena selles samas ühiskonnas, mida nad suurema või väiksema innu ja armuga ehitavad. Ebanormaalne ju:-( Viimase sissekande järel on Eestis külas käinud kaks väga tähtsat isikut, Briti kuninganna ja USA president. Küll üritati nende käiku suureks teha, loodetavasti poliitilises mõttes seda need käigud olidki, kuid üksikinimlikust vaatevinklist jäid nad õige kaugeteks tegelasteks, keda saatsid siin väga hoolikas valvamine ja turv. Mul endalgi tuli kuninganna lahkumist 40 minutit Tallinna kohal pilvedes sõudmisega oodata. Riigid kipuvad omamoodi järjest vähem usaldama oma inimesi ja seletama neile imepäraselt massiivse turvamise mõistmise vajadust. Maailma esimese mehe käik Tallinna ja Riiga NATO üritusele ja nendega kaasnevad barrikaadid olid ses mõttes eriti silmatorkavad.
Kuidas läheb meie uuel presidendil? Kui olla õige kokkuvõtlik, siis õige vaikselt ja suurema kärata. Põhiliseks mureks on siiani olnud presidendi proua rätsepad. Mõned käigud lähinaabrite juurde, Läti presidendi tulek meie oma kodutallu, käik Narva, mõned arvamused Venemaa poole peegeldavad õige mõõdukat diplomaatilist aktiivsust. Ah ja, sisepoliitiliselt on vististi kõige võimsamaks uuenduseks presidendi vabariigi aastapäeva vastuvõtu transportimine pealinnast välja. Järgmine eesti eliidi tippüritus saab toimuma Tartus, siis Pärnus ja siis …….. Aga samal ajal näikse eelmine president hoolega inimväge ja elamispindu koguvat, ju tal on midagi suuremat plaanis.
Tasapisi on alustatud ka kevadiste valimistega. Mõned lubavad 10 aastaga meid 5 Euroopa rikkama rahva hulka viia, teised räägivad õnnest ilma rahata, kolmandatel-neljandatel-viiendatel omad suured loosungid lahtirullimisel. Õnn on see, et mõnedel on huvi selle demokraatia proovikivi suhtes ikka säilinud. Oleks ütlemata hull, kui korduks seksuaalsuse ohjeldamine ühiskondlikus elus, siis oleks haihtumine ajaloo seedeprotsessi möödapääsmatu. Seni poleks justkui mingit alust sellisteks süngeteks stsenaariumiteks, majanduslaev kihutab selliste tuuridega, et katsu vaid sellel peal püsida ja krooni ruulimist nautida. Nii või teisiti on lubada võimalik ükskõik mida, kuid teostuda saab vaid see, milleks me tõesti oleme võimelised.

30. september
Hakkasidki poliitmehed valitsuspaati tasakesti kõigutama, aga praegu on see vaid selline pisike kõdi nii pardal kui kaldal olijatele.

23.september
Eesti presidenditegemise meistrivõistlused said täna oma lahenduse – uue presidendi meisterdajad said võidu ning peatselt astub ametisse meie uus riigipea. Kindlasti oleks toimunut võimalik kirjeldada veel mitut sorti sporditerminitega, alates rallist ja sportlikust vihast kuni poksi ja ausa võistluseni. Nii või teisiti, heitlus oli päris tasavägine ja äge, kus teinekord soovid ja eesmärgid pühitsesid ka nende saavutamise viise. Osa võitlejaid ja publikut räägivad, et tegemist oli väga inetu võistlusega, millega nüüd pärast tulemuse selgumist tuleks kohe teha lõpparve ja enam kunagi sedamoodi võistelda, st hakata sedamaid headeks ja ilusateks ning kiiresti ära leppida. Usun küll, et tegemist on soovidega, mille täitumist isegi nende vagad soovijad kuigi tõsiselt ei võta. Olen päris veendunud, et tegemist pigem uue rohkem arvamustel ja oletustel kui faktidel põhineva stiili avalöögiga, mistõttu usun selles punktis pigem meie praegust peaministrit, kes konstateeris, et „oleme rõõmsad ka selle üle, et täna võitis kodanikuühiskond ja avatud poliitiline kultuur, katsed seda nurjata ei läinud korda“. Ei imestaks kuigivõrd, kui toimunut hakataksegi peatselt võitjate poolt kutsuma avatud poliitilise kultuuri oluliseks õppetunniks ning juba poole aasta pärast järgmistel valimistel üritatakse poliitilist kultuuri nii seekordsete võitjate kui kaotajate poolt veelgi avardada maksimaalse sõnavabaduse suunas nii poliitikute kui lihtsalt kodanike seas, mida mingite põhimõtete ega faktitäpsusega ei maksaks küll ohjeldada. Teisipidi tuleb jätkuvalt ikka selle üle rõõmustada, et võim läheb ikka meie poliitikutele ja rahvale korda, et erinevalt meie nigelast füüsiliselt juurdekasvust on poliitilise soojätkamisega asjad palju elujõulisemad.
Presidendimeistrid tüürisid seekordse turniiri kohe küllalt alguses kahe kandidaadi vastaseisuks, kus kandidaadid saavad paratamatult mingite ühiskonnas valitsevate vastandlike meeleolude kandjateks ja peegeldajateks. Et väga tõsiseid kandidaate oligi vaid kaks ja nad omakorda teineteisest õige erinevad, siis sobisidki nad hästi meie ühiskonna tuntud vastasseisude hetkeseisu testimiseks. Palju on räägitud ilmakaartest, minevikust ja tulevikust, elueast jmt, kuid üheks nõks varjatumaks vastanduseks on Eesti füüsiline ja õiguslik järjepidevus, mis teadupärast lahknesid võõra jõu mõjul aastakümneteks teineteisest. Läinud valimised kinnitasid õige selgesti, et veel ei ole suudetud neid kokku saada ning jätkuvalt kipub valitsema see või teine lähenemine sellele va kohapealsele järjepidevusele. Teine suurem vastandus seostub presidendi positsiooniga meie ühiskondlikus masinavärgis. Praeguse presidendi toetajad kipuvad seda ametit vaatlema tõesti pigem rahva isa positsioonina, kelle suhtes teatud respekt olgu tagatud; tulevase presidendi pooldajad ei pea seda ametit kuigi pühaks või eriliseks, pigem on see amet nagu iga teinegi ning selle omanik pakub rahvale üht õige komplitseeritud presidenditeenust ning isik, kes seda teenust soovib osutada, peab olema selles ametis parasjagu hea näitleja, suhtleja, veenja ja atraktiivne avaliku huvi objekt. Eks mõlemal presidendiks olemise viisil on nii häid kui halbu külgi ning valijad või õigemini nende enamuse arvamus teevad selgeks, kumba moodi presidendiks olemist ühiskonnal parasjagu rohkem tarvis võiks olla. Järgmiseks viieks aastaks tehtud valik on nii mõnelegi vaid vahelduse küsimus, kuid teised loodavad mingile sisulisele kursimuutusele. Kui presidendimeistrid omavahel leppida ei suuda, siis võibki presidendi saatuseks saada peamiselt vahelduse pakkumine, sõltumata tema tegelikest kavatsustest ja soovidest. Parem oleks kindlasti, kui ta tõesti suudaks meie inimeste eesti innustust oluliselt kasvatada.
Kindlasti on mõnede poliitikute peas tõsine plaan ka Toompeal koalitsioon ja opositsioon presidendivalimiste järgi ümber teha, sest 66:35 presidendivalimise esimeses voorus teeb sellise soovi õige reaalseks. Sellisel juhul ongi riigivalitsemine mingi tsükli läbi teinud ning võimul on taas parempoolsed ja sotsid. Ja ringmäng ning vastandumine võivad jätkuda lootuses, et kevadised parlamendivalimised vaid kinnitavad üht või teist valikut.

14. juuli
Läinud pühapäeval lõppes jalgpalli suur tšempionaat — moodsate gladiaatorite üks kõige ihaldatumaid heitlusi. Kuigi või(s)tlesid riikide meeskonnad, räägiti pärast viimast otsustavat võitlust peasjalikult vaid ühest mehest — Zinedine Zidane’ist. Muidugi on tema viimase etteaste suhtes erinevaid arvamusi, kuid nii või teisiti tõi päevavalgele ühe vana mõiste aadliaegadest ja selleks on loomulikult au. Jalgpallisangareid on hinnatud eeskätt nende ilusa mängu ning väravate eest ja Zidane on väärinud selles vallas kõige kõrgemat hinnangut, kuid ta tegi ka löögi, mis viis ta esialgu päriselt põrmu. Mida enam aega edasi sellest, seda enam kipub domineerima arusaam, et ta toimis tolles väljakutses aumehena selle sõna üllas tähenduses ning ma ei imestaks sugugi, et õige levinud simuleerimise ja pisikese pettuse jalgpallis tõuseb ta teistest kõrgemale puhtama endiste aegade kangelasena oma vooruste ja puudustega. Jalgpall imiteerib teinekord tõesti kenasti elu sotsiaalsemaid külgi.Suur suvi on käes ja pronksmeeski on lõõskava päikese käes puhkust saand, kuid tema edasine saatus ei ole veel kuigivõrd selge.

12. juuni
Viimasel ajal on kõige mõjukamaks meheks Eestis olnud pronkssõdur Tõnismäel. Juba kuu või rohkem on ta pidevalt olnud tähelepanu ja arvamuste keskmes. Temast on rääkinud tavainimesed ja eliit ning arutlus on laias laastus kogu seesama, st mida selle mehega teha. Laias laastus on saadaval 2 põhilist vastust: seisku seal edasi, kas praeguse või muudetud ümbrusega ning teine variant viiks monumendi kuhugile mitte nii avalikku kohta. Kui mehe ümber taas pöörded üles kruviti, siis domineeris pigem äravedamise variant, praegu vist pigem mõõdukam modifitseerimise versioon. Pooldan ise samuti viimast teed, sest ajaloost väljasraiumise katsed ei anna kuigi sageli soovitud tulemusi.

14. mai
Täna on taaskord emadepäev, kus ollakse rohkem kodus kui külas. See on jätkuvalt konservatiivsete väärtuste päev, kus ei opereerita igasuguste enam või vähem teatraalsete fantaasiate ja kekutamistega, vaid väärtustatakse üht ülimat staatust, mis inimkonnal üldse pakkuda on.
Minu seekordse sissekande põhiteemaks on just läinud neljapäeval toimunud kliinikumi konverents “Tiigrihüpe Eesti tervishoius” või pigem isegi selle teema – e-tervis või e-tervishoid. Kui püüda mingit üldist ettekannetest tulenevat meeleolu, siis võiks see olla teatud segu paratamatusest, kärsitusest ja uudishimust. Eks muidugi tekita ka need e-tervis ja e-tervishoid esimesel kokkupuutel erinevaid reaktsioone, kuid nii on ju olnud õige paljude asjadega, et alguses puseldakse ja hiljem lepitakse. E-tervishoiuga mul raskusi ei ole, kuid e-tervisega küll. E-tervis sobiks pigem elektroonikariistade seisundi kui inimeste tervise iseloomustamiseks. Küllap peab metafoorsuse aste ikkagi päris korralik olema, et igasuguse paberivärgi efektiivsemat arvutite abil korraldamist ikkagi terviseks nimetatakse. Kuid nii või teisti on meil loodud e-tervise sihtasutus (http://www.e-tervis.ee/ ), mis defineerib oma eksistentsi nii: „Eesti E-tervise Sihtasutus on loodud kaasaegsete tehnoloogiate rakendamiseks tervishoiusüsteemis, mis võimaldab arstidele patsiendi informatsiooni parema haldamise läbi tõsta ravi kvaliteeti ning annab riigile parema ülevaate tervishoiu süsteemis toimuvatest protsessidest. Kus on siin aga tervis kas e-ga või ilma? Peamiselt vist küll ainult nimes, mida on e-ga täiendatud vist küll peamiselt atraktiivsuse huvides. Või on siiski võimalik mõelda, et e-tervis arvutiseeritud meditsiini vaatamine üksikisiku positsioonilt ja e-tervishoid seesama ühiskondlike institutsioonide vaatevinklist. Ja nüüd siis kõnedest, mille slaidid peaksid peatselt olema ka kättesaadavad ka kliinikumi veebilehel http://www.kliinikum.ee/ : Kõigepealt küsib ja vastab e-tervise suur entusiast Kaja Kuivjõgi: „Kelle huvides hakkab tööle e-tervishoid?“. Ja vastus on lihtne, lühike ja selge, et sellest võidavad kõik. Tunnistan, et sedavõrd totaalne vastus oli mulle ootamatu, ootasin ikka pisut diferentseeritumat lähenemist. Loo žanr oligi pigem ideoloogiline kõrbekuumus, et kui vett ehk e-tervishoidu ei tule, siis ole ka e- või tavalist tervist loota. Meditsiinis on kõnelejale olulised teenused, süsteemid ja turud ning seal on arvutitest kõvasti kasu. Pole mingit tarvidust selles arvamuses kahelda, just nii see täpselt ka on. On samuti päris kindel, et see tähendab ka üksjagu teistsugust meditsiini ühes sellest tulenevaga. Taas on tunda soovi maailma korraga palju paremaks teha, tavaliselt käib see ikka nii, et ühes metsa võtmisega tuleb ka laaste priskelt. See lugu pakub selgesti nii piitsa (e-tervise paratamatu saabumine) kui präänikut (e-tervis on kõigile kasulik). Siis oli andmekaitse inspektsiooni pealiku Urmas Kuke kord pärida „Kelle eest tuleb kaitsta terviseandmeid?“ Tema tegevuse kontseptuaalne nurgakivi on selge ja vankumatu – inimese informatsiooniline enesemääramine. See viimane tähendab, et inimesel endal on õigus kamandada enda kohta käiva informatsiooni asjus. Pole mingit kahtlemist, et moodsad ühiskonnaehitajad peaksid just sedaviisi võtma inimest ühiskonna liikmena kui ühiskonda inimeste erilise kogumina. Tal oli tuua mitmeid stamphoiakuid range konfidentsiaalsuse nõude vastu, mis pealiskaudselgi vaatlemisel on ilmses konfliktis informatsioonilise enesemääramise põhimõttega, nt isik ei ole tema kohta käivate andmete omanik või isikul ei saa olla saladusi riigi ees. Ta meenutas, et selles asjanduses ei ole põhjust midagi leiutada, vaja vaid järgida olemasolevaid Järgnevalt astus üles kaasaegse Eesti bioeetika olulisim looja ja tegija Arvo Tikk, kes väitis, et praegune Eesti ülemäära range isikuandmete kaitse seadus ja andmekaitse inspektsioon on viinud Eesti teatud andmebaasid, sh mõned meditsiinilised, viinud koomasse, mis omakorda halvendavad riigi arstiteaduse ja praktika mainet ja kvaliteeti. Pole kahtlust, et see ettekanne oli kogu ürituse kõige teravam seisukohavõtt, kuid paraku mitte kuigi tugevalt argumenteeritud ja pigem soovidest ja emotsioonidest ajendatud. Samuti pole kahtlust, et need kaks kõnet peegeldasid hoopis laiemat, ütleksin isegi maailmavaatelist, konflikti kahe olulise sotsiaalse rolli kandja vahel. Mul oli selles või(s)tluses kerge valikut teha, sest informatsiooniline enesemääramine läheb mullegi üksjagu korda. Eks probleemiks ja vaidlemise kohaks on muidugi sellise enesemääramise ulatus, sest kuidagi ei usu, et totaalne enesemääramine laseks omakorda ühiskonna ladusalt talitlema, kuid asi ei saa olla hoopis must-valge nagu mõlemad mehed omal moel kippusid asja mõistma ja näitama. Ja siis tuli ülddiskussioon, mis õige tavapäraselt kuigi hästi välja ei kukkunud, sest ettekannetest tuttavad tegelased ei olnud veel tuure maha saanud ning tegelesid jätkuvalt oma sõnumi kuulutamisega, vaid Andres Ellamaa märkis, et e-ajastu saab tugevasti mõjutama arsti-patsiendi suhet ja see väärib suurt tähelepanu ning läbimõtlemist. Pärast lõunapausi rääkis kõigepealt E-Tervise SA peamees Agu Kivimägi senitehtust digiloo vallas. Mõned olulisemad faktid sealt oleksid, et digiloo keskkonna tegemiseks on meisterdatud 3-aastane projekt, mille maksumus on kokku 25 miljonit krooni ja alustatud on hangetega, sh eetika hankega (sic!) Siin ei ole küll midagi öelda, et riigi tasandil on digiloo loomine juba otsustatud ning nüüd tuleb see ka ära teha. Sedavõrd meid kõiki puudutav otsus ja ei mingit tegelikku avalikku arutelu. Ikka on meie riigis jõud, kes teavad, mis on igale inimesele parim. Postimees teatas küll kohe konverentsile järgnenud päeval, et riigis on digiloo loomine käivitunud. Eetika hange kõlab kõigiti modernselt, loodetavasti on selleks ikka piisavalt raha, et ikka korralik eetika saaks soetatud. Oli juttu, et eetikat ostetakse eetikakomiteedelt, eks see ole paista, kuidas tehing välja kukub.Järgnes 3 ettekandena kliinikumi enda tööaruanne saavutustest e-tervise vallas. Mart Einasto andis ülevaate kohaliku elektroonilise haigusloo (eHL) kohta. Alustati sisuliselt selle aastatuhande algusega ja nüüdseks on jõutud selle proovimiseni psühhiaatriakliinikus. „Läheb raskelt“ oli õige domineeriv meeleolu. Anu Tamm rääkis e-laborist. Neil on samuti kavatsus luua arvutisüsteem, mis haldab tervikuna kogu laboritegevust. Asjaga ollakse nii kaugel, et selle aasta jooksul algab selle tegelikus elus katsetamine. Ja lõpuks rääkis Margus Ulst pildiarhiivist, mis on jõudsalt arenenud ning kujunenud praeguseks Eesti standardiks. Ta oli oma loo rüütanud Kalevipoja looga ning lapsukest ennast kutsuti hellitlevalt Kalevipaksuks. Ja Kalevipaks pidi hästi elama ja muudkui kosuma.Ja kogu ürituse lõppakordiks oli haigekassa pealiku Hannes Danilovi elutark heietus algas E-Euroopa visiooniga ja jätkus e-tervishoiu ja e-haigekassaga. Ta rääkis, et e-värk on progressiivne ja vajalik, aga meenutas samuti kahel korral, et see kõik vajab filosoofiaga tegelemist. Millist filosoofiat ta konkreetsemalt silmas pidas, jäi paraku ähmaseks, kuid e-progressi usku levitas ta kindlasti.Niisiis ei ole kuigi suurt põhjust kahelda e-ajastu saabumisest Eesti meditsiini ning ka selles, et praegune kurss on valitud suuresti tsentraliseeriv ja administreeriv. Küllap tasapisi hakkab mitmelt poolt tulema neid kirjutisi, kuidas me siin nendes uutes oludes peaksime ikkagi toimima. Arvutivõrgud on juba muutnud mitmes valdkonnas meie seniseid harjumusi, kätte on jõudmas või juba jõudnud e-tervise ja e-tervishoiu aeg. E-tervise kontekstis on tõenäoliselt peaprobleemiks inimese terviseandmete süstemaatiline kogumine üheks tervikuks ning selle sobivus iga isiku eluplaanidega. E-tervishoid on aga sotsiaalne nähtus ja peaks peegeldama hästi ühiskonna võimalusi ja seal domineerivaid arusaamu.
Ah ja, meil käib ka presidendiralli, mille eesti juhtparteid on disaininud missivõistluse sarnaseks. Teadupärast ei vali Eestis presidenti rahvas, kuid ta peab toimuvast teadma ja ta tahab kaasa rääkida suurte otsuste tegemisel ning selline võimalus on nüüd ajakirjanduse abiga kenasti loodud. Eelmisel nädalal oli just see moment, kus selgusid need kaunitarid, kes pääsesid järgmisse vooru. Kes ei pääsenud, nende pildile tõmbas press punase rasvase risti peale. Praegu räägitakse presidendi ametiga seoses peamiselt kolmest isikust: Rüütel on praegu president, aga ta olgu nii lahke, et ärgu enam jätkaku; Ilves on küsitluste liider, kuid tema muutumatult enesekindel hoiak ei passi ka paljudele; Aaviksoo võiks ka president olla, kuid sellise mitmevõistlejana, kel ei ole selleks üliolulisi voorusi ega ka erilisi puudusi. Ka temal ei ole enesekindlusest puudust ja kutsumust juhtida maailm, nii veart mehed mõlemad. Nad on poliitika asjus õige sarnased, nii et nende puhul tulevad otsustamisel mängu muud omadused kui poliitilised veendumused ja terendused.

8. mai

Läinud reedel toimus ülikooli aulas Eesti Õigusteaduse Üliõpilaste Liidu korraldamisel seminar “Õigus ja eetika”. Koht, teema, väljakuulututatud esinejad kõik väga soliidsed ja nii juhtuski, et üritus pakkus väga õpetlikku materjali kõigi nende kolmega seoses. Kuigi korraldajad manasid pisut kena kevadist päeva, et vaid mõnikümmend huvilist oli aulasse ettevõtmisest osa saama tulnud. Olen ju ise midagi taolist läbi elanud, et enda arvates vägagi huvi pakkuvaks ürituseks on võetud suur saal, kuid kohale tuleb vaid pisike grupp huvilisi ja domineerima pääseb suure ruumi tühjus. Nii et aeg-ajalt tuleb selleks muidugi valmis olla, et hea plaan saab kogukonnalt vastuseks õiger leige huvi või isegi ükskõikse osavõtmatuse. Õigus ja eetika on teemad, mis peaksid puudutama meid kõiki ja nende omavahelised seosed võiksid iseäranis põnevad olla ning eelnevalt reklaamiti üritust oma jagu ülikooli erinevates infokanalites. Aga võta näpust, inimestel oli ikkagi muud paremat teha. Kõigepealt rääkis prof Marju Luts sissejuhatuseks, mida mõned kõige targemad pead juura ja moraali seostest on kirja on pannud. Ta meenutas, et Platonile oli juura moraali toatüdrukuks, et Aristoteles tegi nad ühe võrdväärseteks kaksikuteks, et Kant võttis kätte ja lahutas nad taas põhjalikult sedasi, et juura tegelgu inimesest väljapoole jääva käitumise sättimisega ja moraalile on reserveeritud inimese sisemaailm. Eks see võib pisut kummaline paista, et juuraprofessor toetub vaid suurtele filosoofidele, aga ju need ideed on siis ikka sedavõrd kaalukad, et passivad kõige põhilisemateks eristusteks ka siin. Siis astus üles eesti advokaatide tsunfti peamees Aivar Pilve ja väljakuulutatud teemaks oli advokaadi tegevuse eetilised piirid. Kõigepealt andis ta teada, et advokaatidel on oma eetikakoodeks , mis on kooskõlas Euroopa vastavate dokumentidega. Jah, pisut kummaline see on, et eetika tõekspidamised on valatud koodeksisse, mis koosneb nagu tüüpiline seadus peatükkidest, paragrahvidest ja lõigetest. Advokaat Pilve arvates on meie advokaatide moraalne pale igati hea, vaid kümmekond lugu jõuab igal aastal nende aukohtusse (sic! jälle teeb juurast paärinev struktuur eetikat), millest valdav enamus aegub ning tõesti mõni üksik jõuab selleni välja, et advokaat saab miski karistuse. Tore oli kuulda, et advokaadile ei saa altkäemaksu anda, kuna ta ei ole ametiisik, nii kehtestab kuskil seadusetäht. Siit ei kuma ju midagi muud, kui seda eesti sagedast kurtmist, et seaduse raamidesse jäämine ei peaks tagama teps mitte alati ka moraalseks jäämist. Siis pidi peariigikohtunik Märt Rask kõnelema eetikast kohtupraktikas, aga tal ei olnud võimalik oma sõnumit edastama tulla. Kuid sai tulla riigikohtu pressiesindaja Eveli Kuklane, kes rääkis kohtute ja pressi suhetest. Tema sõnavõtust jäi mulle mulje, et pressiesindaja ise on ajakirjaniku taustaga, sest ta kaitses isuga ajakirjanduse ja ajakirjanike õigust tuhnida ka kohtumajas õige vabalt ringi. Siis, pärast kohvipausi, tuli õiguse ja õigluse omavahelistest seostest rääkima filosoof Marek Järvik. Tema üheks põhiväiteks oli see, et õiglane õiglus ei taga õiglast sotsiaalset praktikat. Selline pisut nihilistlik hoiak, kuid muidu täitsa arvestatav positsioon. Kõne lõppfaas jäi õige skeptiliseks, sest küsimused jäid vastusteta, isegi vastusevariantideta. Siis pidi veel rääkima Ken-Marti Vaher korruptsioonist riigis, kuid paraku lõpetas filosoof oma jutu 20 minutit ettenähtust varem ja auväärt järgmist esinejat veel polnud, siis tehti vaheaeg. Ja see oli minu õnneks, sest eelnev ei olnud õpetanud mind eriti küsimuses õiguse ja eetika vahekorrast ning mul ei olnud ka erilist usku, et just õiguse eetikaga mõnel korral pahuksis olnud eksjustiitsminister suutnuks olukorda päästa. Nii läksin minagi kena kevadet nautima.
Selle kevade suureks mureks on tuli, tulekahjud ja väheste jõududega komandod. Osa rahva paremaid poegi on sel aastal millegipärast püromaaniast eriliselt haaratud. Kulu ja muid põletamisi pidi kokku olema peaaegu kolm korda rohkem kui läinud aastatel. Kas see on mõni nõidus? Äkki tõesti.
Peaminister teatas laupäeva hommikul raadios enne Taani siirdumist, et euroliidu tööturu avamine on meile eeskätt väärikuse küsimus. Oh seda alaväärsust, see kummitab meil siiski väga. Mingu siis meie parimad pojad ja tütred mujale õnne otsima, küll me siin vabalt kõigele vastu paneme ja muudkui areneme.
Väga õpetlik meditsiini viletsusest lugu tuleb tänasest Postimehest. Robert Lepikson küsib pahaselt:”Milleks maksan sotsiaalmaksu?” Muide, midagi sarnast ilmus peaaegu kaks aastat tagasi Eesti Päevalehes, kui Piret Tali ilmutab seal loo “8:4 ükskõiksete meedikute kasuks”. Ajakirjanikul ei olnud muidugi sedavõrd võimsaid vahendeid kui mehel, kes ärimees, poliitik, autosportlane jne. Ajakirjanikul paistis isegi pisut piinlik olema, et võttis üles oma isa loo. Tänane lugu algab bravuurikalt: mees maksab iga aasta 300000 krooni sotsiaalmaksu ja ta ei teagi kuhu see läheb. Aga kas ta peaks? Kui jah, siis mis maksu summast alates on maksjal seda õigus teada? Kuidas ta ei ole sellega nõus, mis saab siis? Pensionivärk teda siiski ei kottivat, sest mehed surevad ju nii kui nii enne pensioni. Siis järgneb lugu tema lähedasest, kes saabus koju nerukirurgia osakonnast ja tal on olnud päris tõsised neuroloogilised probleemid. Õhtul on sel inimesel õige vilets olla ja lähedased sattuvad sellest ärevusse, ei pea seda normaalseks ning üritavad kutsuda kiirabi. Kiirabi ei reageeri nii nagu lähedased soovivad. Vahepeal jõutakse veel laks apteekritele anda. Kiirabi viib haige tüliga haiglasse, seal on valvearst tänu Lepiksoni VIP-staatusele (RL enda arvates) eriliselt lahke. Mõne tunni pärast on haige ikkagi kodus tagasi — ei ole põhjust haiglas viibimiseks. Siin tekib kohe mitmeid meditsiinilisi mõtteid, kuid tuleb palgatud koduõde ja asjad lähevad liikuma. Jälle apteeki, kust ei saa retseptita viina osta. Selgub, et viin parandab antud probleemid. Siin on jälle hulk võimalikke meditsiinilisi küsimusi ja põhiline ikka see, kas viinasokke tuleb teha neurokirurgia osakonnas. Ja RL retsept näikse olema lihtne ja väga reformierakondlik, aitab juba solidaarsusest, olgu turg meditsiinis käima pandud ja las igaüks saab ikka nii palju, kui palju ta üritusse raha sisse on pannud. Jutt on nii kategooriline, et tema juhtum lastakse paista eesti meditsiini tüüpjuhtumina ning midagi paremat siin aset leiagi. Mulle siiski paistab, et mees on lihtsalt enesevalitsemise kaotanud ja lajatab sõnanuiaga kõikides ilmakaartes. Samas on tema loos väga selgesti näha ikkagi probleemid, mis Eesti meditsiinisüsteemis (sic!) tugevalt sees: meedikute vilets võime hea tagajärjega suhelda ning samuti õige nadilt korraldatud rehabilitatsioon ja hooldusravi. Just see, mis saab siis, kui raske haige kirjutatakse haiglast koju. Praegu on asjad sedapsi, et haiged inimesed ei lahku haiglate spetsialiseeritud osakondadest enam päris tervetena, vaid kosumine on jäetud kodu ja koduste korraldada. Ühtedel läheb see kergemini, teistel päris vaevaliselt. Hea süsteem peab pakkuma just selleks teiseks olukorraks selged seletused, vahendid ja viisid ning hulk hingevaeva, viha ja masendust oleks olemata. Lepiksoni suur pärl on ka väide, et inimlikku suhtumist ei saa osta. Ja kuidas veel saab, hr Lepikson, meie armastatud ja hoolega voolitud riigis.

2. mai

Läinud nädala tagumine ots pakkus hea koguses värsket toitu eesti asja liigutajatele. Pr Lauristin ilmutab EPLs loo “Küüneviha südames”, mille sisu lühidalt selles, et kuigi avalik sõna püüab kärarikkalt võidelda ikka veel jätkuva nõukogu ohuga, on teadlased selgitanud ja erinevate protsentidega välja mõõtnud, et paljudele kaasmaalastele ei olnudki nõukogude aeg vaid üks valesti elatud elu. Kel endal veel midagi sest ajast meeles, küllap see nõustubki teadlastega, et, oh häda, nõukogude ei võim ei kehtinudki igas NLiidu punktis 24 tundi ööpäevas. Salapolitsei ja ühiskonna diktaat olid tugevad, kuid ometi ei olnud nad võimelised koloniseerimia vahetpidamata ja pöördumatult maad ja inimesi ühe sotsiaalse idee nimel. Pole kuigivõrd imestada, et turumajanduse, arvutite ja moodsate jälgimistehnoloogiate abil suudavad moodsad rahaühiskonnad oma liikmeid märksa efektiivsemalt anastada kui seda nõukogude võim oma robustse pressinguga. Praegune vaidlus on muidugi vahva ses mõttes, et ühiskonnaehitajad ei suuda leida ühist arusaama sellele, kuidas nende ühiskond funktsioneerib ning seetõttu on korraga käsil hulk erinevaid seletusi ja praktikaid probleemide ületamiseks ning panustamine eelneva totaalse eitamisele on nende hulgas üks lihtsamaid ja hulk kordi erineva eduga proovitud. Teadlased võiksid huvilisi enam julgustada ka selles, et nõukogude kord ei olnud midagi unikaalset (nii mõnedki praegused ideoloogiategelased näikse nõukogude aja unikaalsust isegi rohkem uskuvad kui paljud tookordsed praktikud), vaid pigem mõnes küsimuses äärmusesse kaldunud sotsiaalne eksperiment. Ulatuslikumate ja radikaalsemate sotsiaalsete katsete häda on see, et need sekkuvad tugevamini ühiskondliku elu põhilisse korraldusse ja võivad hakata suuremat sotsiaalset üksust hirmutamagi. Vene aja suur potentsiaal näikse jätkuma ka selle müüvuse tõttu ja turul töötab vääramatult põhimõtte, et kõik tegelikult ikkagi vahetatav millegi vastu. Eks see ole muidugi pisut näotu, et vana ajast ja arust nõukogude kraami püütakse vahetada moodsa aja võimu vastu, kuid aeg on praegu asine ja teod tahavad tegemist.Tegudest ja sõnadest räägib oma essees ka Peeter Jalakas ning loo põhitoon taas kurtmine, et midagi on meid praegu ikka ja jälle mädasti. Ja krooni paneb nädalale pähe peaminister, kes soovitab istuval presidendil peale enam mitte sellesse ametisse pürgida, sest tal, st presidendil, on aeg lihtsalt läbi saanud. See on poliitilise kultuuri hetkeseisu ehedalt näitav positsioon, mis ei vaja enam mingit täiendavat seletamist.

19. aprill
Nädalapäevad tagasi kuulutas Rein Taagepera taas Postimehes surmaendeid eesti rahvale. Veel 20-30 aastat samamoodi jätkata ja siis oleme lootusetult asunud manalateele ja seda oma demokraatliku riigi viljastavates tingimustes, kas pole riukalikult säetud? Taagepera ei mõista enam muud olukorra kirjeldamiseks välja pakkuda, kui analoogiat konnade keetmisest leiges vees. Elusas maailmas toimub nii palju erinevaid asju, et sealt võib mistahes juhtumiks analoogiat leida. Räige on paraku see, et Taagepera näide on just inimtegevusest, kus konni saab keeta nii kiirel kui aeglasel tulel. Seesama elusast mittehooliv mõtteviis laiemasse konteksti viiduna on üksjagu süüdi selles, et pärast pidu kiiresti nutulaulu isu tuleb. Taagepera üritab veel tasapisi loota, et me ei ole surmateel, kuid asjata. Tema ennustus, kui jätkame samal moel, siis oleme 30 aasta pärast kadunud, on loogikavigane ja ikka veel möödahiiliv, sest surmatee ei alga kuskil seal tulevikus, vaid me juba liigume mööda seda ja küsimus on pigem selles, kas suudame sealt veel ära keerata. Tõesti on piinlik ja raske seda tunnistada, ikka on parem veel pisut loota, et ehk juhtub mingi ime. Imesid tuleb teinekord ette, kuid imedki vajavad mingit tuge. Naised ei taha ikkagi veel sünnitada nii palju kui tarvis, kuigi selle eest juba makstakse. Ega siin enam muud pääseteed ei ole, kui tõsta emapalka ja kohe mitu korda. Mis siin jännata konnade keetmise ja praadimisega, emadus tuleks teha elukutseks ja nende tooted vaja kiiresti turule paisata. Küll turg lahendab ka selle mure, ta on ju kõikvõimas.

2. aprill
Oma kümme päeva tagasi jõudis päevavalgele nooruke Aruküla mõrvar. Julm toimunu paneb tahes või tahtmata mõtlema inimese äraspidisest küljest ning ümbruskonna seletusi tapja motiivide kohta on küllap kümneid, kuid minu tähelepanu köitis halvas mõttes hoopis Unicef Eesti presidendi Elle Kulli arvamus Postimehes. Ta võtab sõna vägivallafilmide võimalikust rollist või õigemini selle puudumisest noorte inimeste kuritegude korda saatmisel ning konstateerib, et “Kehtib ju tüüparusaam, et lapsed kipuvad vägivaldseid filme ja arvutimänge samastama reaalse eluga. Mõistmata, et päriselus on neil vaid üks elu. Kui aga järele mõelda, näevad neid filme ju kõik – ühest saab tapja, teisest mitte kunagi. Järelikult peavad põhjused olema ka kusagil mujal.” See positsioon on ju väga ehe individualistlik ja liberaalne inimesekäsitlus, mida nüüd üritab lasteseltsi president sirgjooneliselt laiendada täiskasvanute maailmast eeltäiskasvanute omasse. Kõigepealt kumab sealt läbi, et teo sooritaja ei olegi justkui toimunus nii väga süüdi, hoopis mingid asjaolud sunnivad mõnedele peale sedavõrd jubedaid käitumiskihusid. Pr Kull kinnitab, et virtuaalsele vägivallale ei maksa küll selliste juhtumite korral suuri panuseid teha, pigem on toimunus süüdi kodu ja lähiümbruse täiskasvanud. Viimase suhtes ei ole midagi vaielda, kuid päris leige suhtumine virtuaalvägivalda tekitab küll kõhedust. Õigustus, et las filmid jooksevad, valdavale enamusele nende vaatajaist on nad süütud, lähtub ju puhtal kujul teatud selektsionismist ja sotsiaaldarvinismist maksimaalse individuaalse vabaduse tingimustes. Samamoodi ei oleks õige üldse midagi ühiskonnas piirata, sest vaid mõned ei oska nautida ja pruukida mõnuaineid, kiiresti liikuvaid transpordivahendeid, sõjatehnikat, seksi jms. Seega justkui soovitakse jõuda kunagi punkti, kus ei ole enam mingeid sotsiaalseid kontrolle ja inimene seeläbi puhta vaba. Kuid tuleme tagasi virtuaalvägivalla manu. Kas maailmas läheb halvemaks, kui sellist toodangut turul enam pakuta? Maailmas vaevalt, kuid turul kindlasti. Siiski ei ole sugugi võimatu, et andunud filmirahvas jääb enesele kindlaks ja räägib, et virtuaalvägivald on päris vägivalla surrogaat ja vähendab seega viimast ning filmimaailm aitab inimesel kombata ja laiendada oma eksistentsi piire, ilma et seda kõike tuleks proovida ja läbi teha tegelikuks maailmas. Need on tõesti uhked aated eliidi kaptenisillalt, kuid paraku ei takista nad kuidagi seda, et mõned inimesed eksivad tahes või tahtmata päris ja virtuaalse reaalsuse valikul ja hindamisel. Olen mõned korrad tabanud end küsimuselt, et kui palju peab virtuaalmaailm tegelikku maailma ruineerima või kas see üldse saab võimalikuks, et viimane võtaks midagi ette esimesega? Praegust asjade seisu arvastes, peab toda ruineerimist ikka väga palju rohkem olema, et ühiskonnad hakkaksid piirama virtuaalset reaalsuse teatud vorme ja sisusid. Nii et jätkuvalt, let’s go guys, all the world is in our hands.
Läinud nädal pakkus ka õppetundi poliitmajanduse alal. Pealinna kaks reahärrat üritasid omavahelist vestlust sobitada ja seda ära kasutada kumbki omadel eesmärkidel, mida avalikult ei peeta kuigi üllasteks. Ühine oli vestluses see, et üks neist rahvaesindajatest pidi teatud viisil hääletamise eest saama päris tubli portsu raha. Kuigi üks mees lindistas toimunu ja edastas üldsusele, ei ole ikkagi päriselt selge, mis ja kuidas seal ikkagi aset leidis. Selline sombusus on eesti poliitilmale päris tüüpiliselt produktiivne seisund, kus elu edasiviivaid otsuseid saab teha. Nii või teisiti üritati osta/müüa rahvaesindaja alternatiivset otsust või otsuseid, mis suure tõenäosusega jäänuks esindajal endal oma tahte kohaselt tegemata. Olgu nende erinevate tõlgendustega kuidas tahes, raha on saavutanud järjekordse etapivõidu eesti poliitturul ning ei ole ka väga imestada, kui veel mõned inimesed loobuvad valimistel osalemisest, sest valimiste tulemused ei määra poliitmaastikku enam kuigi kindlalt. Nii või teisiti ei paistnud tehing ise siiski õnnestuvat — ei liikunud raha ega muutunud saadiku meel – kuid kõik said kogemuse võrra rikkamaks.
Päris närvilis-energiliseks on läinud tegevus ka üldhariduskooli uute õppekavade ümber. Järjest astuvad areenile uue persoonid ja kogud oma arvamustega uuest loodavast õppeplaanist, mille sagedaseks tunnuseks on kellegi senise töö või arvamuse tümitamine. Viimane Õpetajate Leht pakub ses suhtes tubli lisandust uue õppekava loomise/saamise protsessi. Mu meelest vääriks kogu see protsess juba praegu eraldi akadeemilist uurimistööd, mõne magistritöö saaks siit kindlasti juba kokku, kuigi akadeemilise erapooletusega võib ses ettevõtmises raskusi ette tulla. Ühte meelt näikse seltskonnad olema selles, et haridus toimub koolis ning selle keskseks formaadiks on koolitund. Sealt edasi, st kuidas ja millega koolitundi täita ja sisustada, lähevad arusaamad ja arvamused õige erinevaks. Ühes äärmuses on õpilaste täielik avastusrõõm ja mistahes edasiste reglementeerimiste lubamatus ning teises äärmuses hoopis jäigalt reglementeeritud tegevused nii õpilastele kui õpetajale. Kuigi esimese äärmuse tõsimeelseid toetajaid näikse Eestis jätkuvat, jääb tegelik haridusprotsess suure tõenäosusega siiski kuskile kahe äärmuse vahele. Kui hariduse eesmärgiks on vähegi selgemini kvantitatiivselt formuleeritavad tulemused, siis on paratamatu ka teatud reglementeerimine. Kui haridus on lihtsalt aja veetmise viis, ei ole küll mingit vajadust hakata asjaosalisi mingite plaanide ja regulatsioonidega kiusama: kool ja seal käimine olgu fun, ükskõik siis, kuidas rõõmsalt roosa olek saavutada. Nendele, kes ei asu tolles kooli kui lõbustuspargi äärmuses, on jätkuvalt oluline küsimus, kelleks kool peaks noore inimese kujundama? Praegune ühiskonna unelminimese mall näikse olevat ’raha lugev vabameelne tarbija, kes ka ise on suuteline mingit teenust pakkuma’. Koolist õnnetunde otsijatele oskaks soovitada vaid Steiner-koolide võrgu täiustamist ja ulatuslikku laiendamist, sealt peaks häid tundeid ikkagi piisavalt saama. Moodsa ühiskonna olulisteks tunnusteks on kiire muutumine (dünaamika) ja edujanu, paraku võtab asjatundlikuks saamine palju aega, mistõttu edukas asjatundlikkus on ühel inimesel tavaliselt võimalik vaid ühel või mõnel kitsal alal ning suur osa üldharidusest ei leia elus enam kuigivõrd kasutamist. Et erinevat teadmist ja oskust on kumuleerunud väga suurtes kogustes ja tempodes, siis on tõepoolest ütlemata keeruline pakkuda universaalseid haridusstsenaariume, mis aitaks noorel inimesel saada arnemisvõimeliseks ühiskonna liikmeks. Järjest keerulisem on anda valdkondade süstemaatilisi käsitlusi ning järjest mõttetum paistab olema teadustes jääda pidama kuskile 19.-20. sajandi piiri maile. Seda hämmastavamad on ettepanekud loobuda õpetuse ja õpetaja juhatavast mõjust ja tööst ning piirduda koolitunnis juhusliku atraktiivse mängleva meelelahutusega teaduse teemadel. Iseseisev töö on ka üldkoolis igati vajalik ja teretulnud, sest tulevases elus on vähe lootust hakkama saada vaid üldharidusega ja midagi tuleb kindlasti veel elu jooksul ära õppida. Õpetaja on ses mõttes hoopis uues olukorras, et lisaks õppematerjali õpilaseni transportimisele peab ta tulevikus tegelema ilmselt palju enam sellega, kuidas õpilane tema poolt pakutu ja enda poolt otsitu suudab üheks vaimseks tervikuks vormida. Sotsiaal- ja humanitaaraladel ei ole olukord väga palju teistsugune, sest uusi fakte ja käsitlusi saabub järjest kasvavate kiirustega ning õige raske on sellises paljususes oma suunda leida, mis tõesti lähtub olemasolevast vaimsusest rikkusest ja mitte sellest loobumisest või domineerivast moevoolust. Lisaks teadmistesajule on kool üha avalikumalt saanud sotsiaalse kujunemise ja karastuse asutuseks, kus püütakse realiseerida koolivälise ühiskonna ideaale. Kui traditsiooniline kool kehastas pigem ideaale, mida õpilased pidid hiljem kandma ühiskonda, siis moodne kool näikse olevat just vastupidises olukorras ning leppima ja vastu võtma ühiskonnas toimuvat. Ka see muudab õpetajate olukorra vaid komplitseeritumaks ja vajab märksa laiemat eesmärgistatud grupikäitumise juhtimise pädevust, mitte piirdumist vaid ühe eriala teadmiste ja oskustega. Mida teha siis sellises olukorras, kus teadmisi ja valikuvabadusi on järjest rohkem ning õpilased kistud täiskasvanu ellu järjest varem? Eks muidugi tuleb tegelda sellega, milleta ei saa hakkama ükski iseseisvalt toimiv ühiskonna liige. Kindlasti kuulub sinna inimese ja ühiskonna olemuse ja toimimise tundmine, samuti kommunikatsioon ja infoasjandus, samas loobuksin ma kindlasti kohustuslikust kolmandast või isegi teisest võõrkeelest juba õpitavate keelte või arvutiasjanduse või hingeharimise kasuks, sest nende mõne tunniga nädalas keelt kuigivõrd ära ei õpi. Matemaatikat tuleb samuti kindlasti õppida, sest kaasaegne maailmapilt on väga kvantitatiivne ja raha lugemisest ei ole praktiliselt kellelgi pääsu. Rahvusega seotud ained peavad olema, loodusteaduste ained peavad olema, ülevaade kunstidest peab olema, sport peab olema. Kui põhikooli õppekava peaks tõesti olema monoliitselt kohustuslik, siis keskkoolis võiks õppekava olla selline, et 2/3 mahust oleks täidetud kohustuslike ainetega ning 1/3 tundi teatud valikainete päralt, mille käigus saab õppida mõnda ainelt süvendatult või midagi hoopis uut. Nii või teisiti, hariduse sisu sättimine on keeruline töö ja seal ei peaks valitsema mõned halvemad Vargamäe mentaliteedid.

14. märts

See kuupäev muudkui kogub rahvuslikku koormust: üle 200 aasta tagasi sündis Kristjan Jaak Peterson, mõned head aastad on seda peetud emakeelepäevaks, täna hommikupoole ööd lahkus Lennart Meri.Torino olümpiamängud on juba mitmendat nädalat minevik, raketid ammu kustunud ja meie olümpiasangarite kullasära hakanud visa argipäeva käes juba õige pisut tuhmuma. Aga see, mis nad korda saatsid on tõesti lugulaule väärt. Nad teenisid ka üksjagu palju raha, kuid küllap tegid nad endale oma tegudega pigem soliidse ruumi ka meie spordilukku.Ka seekordne talv meil siinsamas on olnud igati oma nime väärt ja veel praegu on kõikjal paks lumi ja külmakraadid. Päike, kui välja pääseb, on küll juba päris ere ja sulatav, kuid külm ikkagi veel temast kangem.
Mind köitis läinud nädalal kõige enam siiski hoopis (üld)hariduse teema. Eesti juhtivates lehtedes ilmuvad kaks lugu, mis minu jaoks selle teema õige kõrgele lennutasid. Nädala alguses küsib ja vastab oma Postimehe arvamuses „Kelle huve teenib uus õppekava?“ Tallinna ülikooli doktorant Katrin Aava ning nädala lõpus hoiatab Eesti Päevalehe reporter Kristi Eberhart oma lehes „Ettevaatust! Lugemine on ohtlik!“. Nende vahele jääb üks kosutavamaid akadeemilisi lugemisi eesti enda filosoofi sulest, pean silmas Valdar Parve artiklit „Kas õpetajal on kohust?“ Akadeemias, 2005, nr.6, 1247-1277, mis siiski ei saa ka mööda käimasolevatest reaalsetest eesti haridusvõitlustest. Jääksin järgnevalt üldhariduskooli õppekava manu, mille ümber samuti kõiksugu tantse tantsitud, kuid kätte hakkab paratamatult jõudma endale võetud otsustamise kohustus.Pr Katrin alustab võimsalt, et „Õppekava on ühiskonnas oluline võimu instrument, ideoloogilise võitluse objekt, sest õppekava ametliku dokumendina suurendab kellegi mõjuvõimu ning eelistab kellegi (äri)huve“. Kui juba lähtepositsioon on selline, et õppekava on poliitiliste võitluste objekt, siis selleks ta ka saab ja ei ole mõtet hiljem enam väga kurta, et lahingu või sõja võitis kirjutajale mittesobiv seltskond ja mõtteviis. Pole sinna miskit parata, et lahingutes on nii võitjad kui kaotajad. Siinkohal on päris sobiv meenutada Valdar Parve kurtmist Akadeemias, et hariduse vihmavarju all räägitakse nii aiast kui ka aukudest, mis aia sees. Olen temaga nõus, et haridusasja ajamise sildi all tegeldakse ikka väga erinevate asjadega. Mu meelest on õppekava eelkõige ikkagi plaan ja ettevõtmine, kuidas ühiskond plaanib vormida oma liikmeid seeläbi, kuidas nad veedavad enamuse oma küpsemisperioodi teadvusel viibitavast ajast. Pole mingit kahtlust, et tegemist on väga kaaluka plaani ja tegutsemisega, mille käigus vormitakse suur osa sellest, mida kujutab endast täiskasvanud inimene. Samas on juba päris tükk aega tagasi kehtestatud, et meie ühiskond kujutab endast üht suuremat turgu ja üha vähem jäetakse võimalusi neile, kes ei taha sellel turul olla ega toimetada. Ei näe küll siin muud võimalust, kui seda silmas pidada ja arvestada, muidu on ühiskonna domineeriva osaga vastuvoolu ujumine garanteeritud. Pr Katrin jätkab, et „uusliberaalne hariduspoliitika hakkas õpetajast rääkima kui teenusepakkujast, klienditeenindajast“. Kas ta saabki õpetajale midagi paremat pakkuda olukorras, kus jumalateks on raha ja oletatav õpilase vabadus? Õpetajale ei olegi selles olukorras midagi muud ette nähtud, kui vahendada klassis viibivatele õpilastele kõrvalt ette antud mahus teatud valdkondade teadmisi. Tema isiklik mõju ja eeskuju on asendatud pigem sotsiaalse kontrolli vähem või rohkem leebete võtetega. Siinkohal oleks väga paslik meenutada neid moodsaid hariduse teoreetikuid ja praktikuid, kes räägivad ja nõuavad kõikvõimalikku õpilasekesksust, sest nende jaoks on õpetaja(d) vaid selle keskkonna osaks, mis on tiine õpilaste avastamistuhinast ja suurtest väikestest võitudest. Hariduse maksiimiks neile näikse olevat paljukordne jalgratta taasleiutamine igas tunnis, iga päev ja iga aasta. Ei oska isegi ette kujutada, kui väike protsent õpilastest oma sellisel moel hangitud avastustega 20. sajandissegi välja jõuab. Üks populaarsemaid vahendeid käesolevas õppekavavaidluses on vastaseid süüdistada nõukogude aja toetamises ja kaasavedamises. Eelnenu täielik eitamine on ju vana hea selektiivse ajupesu võte, mida muidugi viljeldud kõikidel aegadel ja riigikordadel ja kuidas saaks sellest loobuda praeguse ideoloogilise võitluse eesliinil. Käredamatel soovitaks välja tulla plaaniga kõrvaldada kaasaja koolist ka vihikud, õpikud ja kirjutusvahendid, sest needki olid juba vene ajal kasutusel. Kuid võta näpust, samas peab õppekava tootma sotsiaalset võrdsust – see on mõnele ju midagi päris paadunult sotsialistlikku. Mul oleks siin mõtteeksperimendina lihtne retsept hariduse korraldajatele välja pakkuda: andke kõikide laste käsutusse (ilmselt nende vanemate kätte või gümnaasiumis nende endi kätte) õiglane ja eagrupis sama kogus raha ja õppimise stsenaarium ning neil ongi head võimalused sotsiaalseks võrdsuseks? Arvatavasti peab enamus asjamehi mu pakkumist sedavõrd ogaraks, et heal juhul ehk sõimab seda. Võrdsuse jagamine ja tagamine peab asjameeste arvates palju keerulisem ettevõtmine olema.Mu meelest ei ole õppekava eesmärgiks siiski ideoloogilise võitluse sütitamine, ideoloogilis-poliitiline rusikavõitlus või majandustegevuse elavdamine, nad võiks paremal juhul olla õppekava realiseerimise vahendid. Suur eesmärk võiks ikka olla see, et iga noor inimene saaks parimal võimalikul viisil realiseerida eneses peituva potentsiaali. Eriliselt raskeks teeb ülesande veel see, et ei õpilane, vanemad ega pedagoogid tea täpselt, milline on iga konkreetse inimese parim tee ja võimalus. Olgu tegemist millise ideoloogilise süsteemiga tahes, individuaalne lähenemine nii lühikeses kui pikas perspektiivis ning asjatundlik toetus ja vastava valdkonna olulisema teadmise korrastatud esitamine õpetaja poolt on selle eesmärgi teenistuses ja kindlasti mitte selle vastu. Haridustegelaste tegevuse eesmärk võiks olla neid asjaolusid haridussüsteemis parimal viisil realiseerida, mitte nii palju muda üles segada, mida siis kes teab mis viisil kasutada. Pr Katrinil on hirm, et teatud vahendid õppe planeerimisel on seotud pigem kellegi majandushuvidega. Pole kahtlustki, et kui majandushuvid on primaarsed haridushuvide suhtes, siis ei ole kuigivõrd lootust õnnestunud haridusettevõtmise teokssaamise suhtes. Heal juhul saab tegemist olla mõne äriettevõtte õnnestunud projektiga. Samas on raske mõista väidet, et kohustusliku kirjanduse määratlemine õppekavas on selleks, et raamatukaupmehi rikkaks teha. Jättes kõrvale asja majandusliku külje, on hämmastav, et kohustuslikust kirjandusest saab mõelda vaid „kõik või mitte midagi“ stiilis. Ja mitte ainult seal, kas polegi praeguse õppekavadebati üheks hädaks selle mõttemalli ülemäära ulatuslik pruukimine.Pr Katrinile sekundeerib kohustusliku kirjanduse lugemise asjus tublilt pr Kristi, kes keelaks selle ära mitte majanduslikust, vaid sisulisest vaatevinklist, sest kohustusliku kirjanduse lugemine ja arutamine on mõrv inimese lugemishuvile. Kui hoiatused on kajanud, siis järgneb melanhoolsevõitu tiraad reporteri enda mitte kõige paremate mälestustega kooliteest ning olukirjeldused filoloogidest, mis peaksid vaid ilmselt loo sisu õigustama. Esimene väide kõlab nii: „Kõige kindlam moodus noor inimene heade raamatute juurest eemal hoida on muuta need kooli kirjandusprogrammis kohustuslikuks. Tee kirjanduse juurde pedagoogide, konspektide ja õpikute kaudu on hoopis midagi muud kui tee kirjanduse juurde.“ Vaimse pilotaaži ehedaks näiteks on selle väite teine lause kahest nii erinevast teest kirjanduse juurde. Pr Kristi paistab olema selle uue kooli toetaja, mille lipukirjaks on „Las igaüks teeb seda, mis talle pähe tuleb!“ Eks pluralismi ajal võiks ju rahva tahtel ja turu nõudmisel mõned sellised koolid avada, kuid raske on uskuda nende võidukäiku. Loed siin kahest loost kohustusliku koolikirjanduse õudusest ja hakkad paratamatult mõtlema, et kas kirjutavad ikka teavad, kuidas üks või teine kirjandusteos kohustuslikuks saab ja mis roll neil kirjandustunnis on? Üks muretseb ebaõiglase tulu ning teine lugemishuvi tapmise pärast, kuid kohustusliku lugemisvara iva on vast ikka seal, et nad peaksid asjatundjate arvates parimatest parimad olema, mis on kogu kirjanduse käekäiku ja kultuuri kajastanud ja mõjutanud. Siinkohal ilmneb taas kahe koolimudeli konflikt: ühelt poolt voluntarism õpilasekeskuse sildi taga, teiselt poolt ülimalt reglementeeritud tegevused süstemaatilisuse ja ühiskondliku vajaduse sildi taga. Selge, et hea kool ei saa läbi vaid ühega neist, nad mõlemad kuuluvad hariduse olemusse. Kui üldharidus eeldab mingite teadmiste omandamist, siis kuuluvad sinna ka kõige olulisemad kirjandusteosed nii oma kirjanikelt kui kogu maailmast. On juba vahendi, valiku ja arutlemise küsimus, kui palju moodustab kohustuslik ja valikuline raamatute lugemine õpilase kogu õpitööst ning kullafondi teoste paigutamine erinevatele õppeaastatele, kuid kirjandustunnid ilma vahetu tippkirjanduse tundmise, arutluse ja sidumiseta maailmapilti on märk vaimsest allakäigust või hoopis teisenemisest, ei muust. Pr Kristi valulik murdepunkt oli 7. klassis, ehk tõesti tasuks üle vaadata põhikooli tagumise otsa kirjandusprogramm ja selle sisu, kuid gümnaasium peab õpetama tööd tekstidega, nii nende mõistmise, tõlgendamise kui loomise osas. Ehk on just siin õige meenutada õpetaja Lauri: parem vähem, aga korralikult. Palju räägitakse praegu mõtteloo õpetamise vajadusest keskkoolis. Kuidas see saab õnnestuda õpilasekeskselt, kui õpilane ei suuda väärt mõtetele keskenduda ei üksi ega koos õpetajaga? Ja pr Kristi lõpetab praegusele ajale sümptomaatiliselt:“ Kohustamise asemel võiks vastuvõtlikus eas noori eestlasi nakatada sellesse elitaarsesse ja haruldasse ning kahtlemata kahjulikku tõppe, lugemissõltuvusse. Võiks hoiatada, et lugemiskirg on ohtlik, ning osutada sellele, mida see võib täisväärtusliku ja eduka kodanikuga teha.“
Niisiis näikse lugemine olema ebanormaalsus või haigus ja mitte universaalne vahend mõtete liikumiseks. Samuti ei paista see mingit tööd ega vaeva nõudvat, tarvis on vaid imelist nakatumist. Äkki peakski moodne kool olema hoopis üks nakkushaiguste asutus, kuid mis saab siis õpilase enesekesksusest. Ei, pigem käib ikkagi üks uue inimese tegemine, mida nii palju varemgi üritatud, kuid ikkagi ei ole teisega valmis saadud.Jah, Valdar Parve kirjutas Akadeemias väga hea loo õpetajast kui klassikalisest professionaalist, mida peaks kunagi teine kord pisut lähemalt analüüsima. Kahju vaid sellest, et kuigi ta panustab väga õpetaja klassikalisele käsitlusele, ei ole sel moodsal ajal enam kuigivõrd lootust tegelikkuseks saada, sest õpetajad oma tsunftiga on pandud vaid rahutut ja kiiresti muutuvat ühiskondlikku tellimust, kus õpetaja elukutselisele autonoomiale on mingi sahvrikoht jäetud.

10. veebruar

Sajab au-rahasid ning mõnedele teeb see sadu tuska. Sama vihm võib olla soe vaimustav märg krabisev kastev kustutav lõhnav jne.

27. jaanuar

Eesti on viimastel nädalatel näidanud märke pöördumisest suurema ühiskondliku kontrolli suunas. Meedias arutatakse vilkalt uute perevormide seadustamise teemadel ja ühiskond ei suuda otsustada, mida peale hakata tegelikkuses aset leidnud suundumustega. Jutt käib muidugi samasooliste ja erisooliste vabast ühiselust. Kui üheksakümnendate alguses domineerisid meeleolud, et kõik, mis pole keelatud, on lubatud ja uued kooselu vormid alustasid tormilist õitseaega, siis nüüdseks on jõutud punkti, kus osa ühiskonnast on hakanud milleski kõhklema ja püüdleb seaduste läbi oma soove kõigile peale suruda. Samas on riiki valitsevad poliitjõud samuti ebakindlad mingite uute mängureeglite propageerimise ja kehtestamisega ning seega on meil aeg, kus ühiskonna näitelava või turuplats on justkui vaba kõiksugusteks vaimseteks improvisatsioonideks. Selles küsimuses näikse olevat oravad ootamatult valvsad ja vanu väärtusi kaitsvad nagu see on ka internetisõimu ohjeldamisega. Sotsiaalministeeriumi tsentristid on sooelu küsimuses päris liberaalsed ja tahavad seda juurutada kogu ühiskonnas. Samas on nad valmis saatma kedagi kontrollima, kas töövõimetus lehega inimene on ikka haige. Millest muust see kõneleb, kui väheselt usaldusest inimeste vahel, kui nad on asunud patsiendi, arsti ja riigiametniku rolli. Nii või teisiti, ühiskondlik dekonstruktsioon jätkub ja uued sõlmumised loodetavsti saadaval.Viimaste nädalate suureks teemaks on olnud küsimus, kui inimesed on vabariigi president, tema pereliikmed ja temaga samas majas õiendavad kaaskodanikud oma vastavates sotsiaalsetes rollides. Diagnoos probleemile on kujuenud lootustandvaks, nad kõik on täitsa inimesed oma suurte voorustega ning õige pisikeste ja teisejärguliste puudustega. Eesti geenidega Steve Jürvertson laseb Postimehes teada anda, et eestlaste saatus ja väljakutse on maailma muutmine. Samal ajal võideldakse Maarjamaal suurte jõududega marksismusega, kuid võta näpust, maailma muutmise asjus rahaga maailma muutja-parandaja vaid sekundeerib Marxi tuntud teesile “Philosophers have hitherto only interpreted the world in various ways; the point is to change it”.
10. jaanuarEile lahkus teise ilma Mikk Mikiver. Mulle jäi temast kõige rohkem külge ta hääl, selles on rahu, kindlust ja vägevust. Kui palju kordi oli see hääl meediumiks, mis pidi meie kõigi teadvusse tooma sõnumeid, et midagi tähtsat on meile juhtunud. Seda häält juhtis omakorda üks palju rahutum vaim, kes mõnikord oli nii uje, kuid mitte kunagi positsioonita. Jah, olid hetked või isegi perioodid, kus temasse koondus eesti vaim. Muidu on see aasta õige rahulikult alanud, siinmail on inimesed kuidagi väga süvenenud oma olukorda ja tegemistesse, vagu on justkui ees ja muudkui mine sedamööda.

2005

22. november Mis on köitnud vahepeal mu meelt? Jah, valimised olid kunagi nädalaid tagasi. Kõik läks väga nii nagu loodeti-kardeti-sepitseti. Respublica jäi ellu, Isamaal läks paremini kui arvatud ja Keskpartei oli võimukas paljudes tähtsates eesti kohtades. Ja üksjagu kõva susin käis veel ühe suupiste ümber, mida kutsuti K-kohukeseks. Just pisut enne valimisi ilmusid välja plakatid K-kohukesega ja nüüdseks on plakatid ammu asendatud uutega, kuid vaieldakse endiselt, kas tegemist on K-partei reklaamiga või mitte. Narvas kaevati lugu valimiskomisjonile ja komisjon leidis, et tegemist oli parteireklaamiga, mis siiski valimistulemust ei mõjutanud. Siin tuleb elegantselt mängu sotsiaalne reaalsus, kus kehtivad oma seadused ja seaduspärasused ning Newtoni mehhaanika ei sobi kuigi hästi. Ja kui selles reaalsuses juhtub, et midagi on paha Narvas, aga normaalne teistes Eesti paikades, siis räägib see vaid sellest, kuidas sotsiaalne reaalsus meil ikka väga paindlik on.Siis oli meil Tartus mõned õhtud, kus noortekarjad kogunesid: tuldi kokku, seisti ja oldi ilma sõnumita ja rahuneti.Ja siis ilmus meil Jonathan Wolffi “Sissejuhatus poliitikafilosoofiasse” Tiiu Hallapi tõlkes. Sellist meediatähelepanu ei ole minu mäletamist mööda viimasel ajal ükski filosoof ega tema raamat meil pälvinud. Kõik kvaliteetlehed pühendasid mõtlejale ja teosele palju lehepinda, tele ja raadio olid vist üksjagu tagasihoidlikumad. Kuulasin ka mehe loengut sellest, mida ühiskond peaks hakkama peale nendega, kel läheb halvasti, nt puude tõttu. Jah, jutuks tulid erinevad võimalused, kuid jutuks ei tulnud seda võimalust, et vaadaku, kuidas nad ise hakkama saavad. Mu meelest on just siin suur veelahe meie ja paljude teiste riikide vahel, seal mujal vähemasti diskuteeritakse erinevates ringkondades avalikult ja õige agaralt, kuidas ühiskonda kõigile sobivamaks sättida, meil on juttugi juba päris napilt ja tulemuseks on arvatagi see, et probleem on tõepoolest sinu oma ega ole väga tarviski kellelgi sinu omandisse sekkuda. Jah, ja siis see raamat. Mulle on natuke kummaline, et seda raamatut soovitatakse meile kõigile — keskkooliõpilastest poliitikuteni. Ju siis on tõesti meil tarkuse varasalved sellest asjast täitsa tühjad. Raamat on üles ehitatud lihtsalt ja selgelt: loodusseisund-riigi õigustamine-kes peaks valitsema-vabaduse koht-omandi jaotamine-individualism.õiglus.feminism on selle peateemad. Ja selline üldmulje jääb kogu raamatust, et ühiskondlikus elu ei midagi keerulist, inimesed ise keeravad lihtsad asjad keeruliseks. Küllap oli paljudele üllatuseks ka autori huvi ja poolehoid marksismi suhtes. Paljudele siin on see surnud õpetus, kuid paljudele Läänes elab see oma jätkuvalt päris auväärset elu.Ja lõpuks tuli just mõni päev tagasi sõnum Hiinamaalt, kus krematooriumisse saadeti põletamiseks teadlikult elus inimene, sest tema tohterdamiseks ei ole kuskilt raha võtta. Nii kaugele on mõnel pool arenguga jõutud.

1. oktoober

Mitu huvitavat sündmust on taas Tartu peal olnud, mõnedest on avalikult räägitud rohkem, rohkematest vähem. Läinud teisipäeval pidas Academica IX raames arstiteaduskonnas loengu “Principles and values in medical humanities” Lübecki ülikooli professor Dietrich von Engelhardt. Tema näol on tegemist oma ala väljapaistva õpetlasega, kes kirjutanud mitusada tööd, olnud mitmete erialaorganisatsioonide juhtkonnas, õpetanud aastakümneid üliõpilasi ning osalenud eetikakomiteede töös, seega olnud aktiivselt ja tulemuslikult tegev valdkonna kõikides olulisemates harudes. Ta esivanemad on elanud Tartus, kirjandusmuuseumi vana hoone on kuulunud kunagi nende perekonnale. Mis oli ta sõnum arstitudengitele ja teistele kokkutulnutele? Ikka jätkuvalt on inimene on keeruline tervik, mitte kogum mingeid komponente ja meditsiinis on viimane paraku igapäevane väljakutse, millega meedikud nii mõnigi kord soostuvad. Kas pole ses ehk süüdi see, et meedikud ei võta end ise samuti tervikuna ning fragmendid kipuvad kohtuma fragmentidega. Ta veenis kuulajaid, et meditsiin ja kunst on omavahel tihedais seoses. Kui paljudes kuulsates teostes on teemadeks haigused ja arstid. Seega paistab meditsiini puutuv olema väga oluline osa inimlikust eksitentsist ning pälvinud hulgaliselt nende tähelepanu, kes elust kõnelenud kunstikeeles. Kas inimese loomus on muutunud alates alates antikajast? Tema arvates põhiasjus mitte kuigivõrd, eks tehku igaüks ise sellest omad järeldused.

19. september

Reedel, 16. septembril toimus Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsisaalis Eesti Arstide Liidu, TÜ Kliinikumi eetikakomitee, TÜ eetikakeskuse ja Eesti Bioeetika Nõukogu korraldamisel konverents “Kas alternatiivmeditsiin pakub tõenduspõhisele meditsiinile konkurentsi?”. Just nondel päevadel tähistatakse juba aastaid ka rahvusvahelist meditsiinieetikapäeva ja selle auks ka mainitud konverents. Ürituse kava ja esinejad olid kõigiti auväärsed ja saal rahvast täis, seega kõik tingimused loodud üheks kasulikuks kollektiivseks vaimseks distantsiks. Millised olid siis ürituse peamised arutlusteemad? Eks ikka kõige pealt see, kuidas küsimuses olevaid valdkondi üldse määratleda ja milliseid mõisteid kasutada. Kuigi käibel on mitmesugused terminid, on erinevus teadusliku ja ülejäänud meditsiini vahel päris selge: (i) teaduslik meditsiin hangib oma teadmise avalikult viljeldud empiiriliste meetodite abil, mille praaeguseks eeskõnelejaks on tõenduspõhine meditsiin; seevastu lähtub alternatiivne meditsiin pigem mõnest teadusliku meditsiini fragmendist või mõnest kogemusest, aseteb sellele erilise rõhu ja viljelebki seda eeskätt kogemuslikul viisil ja (ii) riik toetab teaduslikku meditsiini ja loonud selle ümber väga mitmekesise süsteemi; seevastu alternatiivne toetub meditsiin põhiliselt üksikute viljelejate initsiatiivile. Samas juhtub mitte harva seda, et inimesed (nii patsiendid kui meedikud) pettuvad ühel või teisel põhjusel teaduslikus meditsiinis ja otsivad oma võimalust sellest väljaspool. Põhjused selliseks hüppeks on mitmeid, kuid eks peab see rahulolematuse kriitilise astmeni jõudma, et selline samm ette võetakse. Siinkohal on paslik taustaks nimetada triviaalset asja, et teaduslik meditsiin ei ole ei ideelt ega teostuselt täiuslik, vaid soovib areneda täiustumise suunas. Loomulikult ei täiuslik ka alternatiivne meditsiin, kuid ebarahuldavas olukorras soovitakse alternatiive ning seda alternatiivne meditsiin pakub ja teinekord päris tulemuslikult. Ei ole olemas riiki, kus vaid teadusliku meditsiiniga läbi tullakse ning seetõttu on päris loomulik, et ühiskonnad peavad leidma teatud kooseksisteerimise erinevatele meditsiinidele ja see oli ka mainitud ürituse üheks peaküsimuseks. Selles vallas ei jõutud paraku siiski palju kaugemale sellest, et vaja oleks midagi ette võtta, kuid kes ja mida konkreetselt, see jäi päris õhku rippuma. Konverents kinnitas selgesti, et teaduslik meditsiin ja alternatiivne meditsiin ei ole praegu Eestis kuigi arvestatavad konkurendid, kuid sotsiaalne selgus alternatiivmeditsiini asjus oleks kõigile päris kasulik. Pealegi ei peaks erinevad meditsiinid oma eetiliselt põhjalt ja hoiakutelt kuigivõrd erinevad olema ning teaduslikul meditsiinil on selles valdkonnas üksjagu reservi oma olukorda paremaks teha. Eks näis, kunas rahvad taas otsustavad seda teemat ühiselt arutada?

6.september

Suvi on läbi akadeemias, kuid kestab veel looduses, kuigi ka seal on tunda nii küpsemist kui raugemise lähenemist. Eilsest alates on Tartus lisaks teistele suurtele ja väikestele ettevõtmistele ka Berkeley konverents. Meie ainsamal arvestataval bakliaanil Roomet Jakapil on õnnestunud Maarjamaale meelitada kogu maailma Berkeley uurijate koorekiht ja see on nii mõnikümmend inimest, põhiliselt britid ja ameeriklased. George Berkeley (1685-1753) ja tema noore mehena tehtud radikaalne mateeriat eitav ja meeleshovinistlik (esse is percipi) filosoofia on kirjas iga lääne filosoofia õpikus, kuid pigem sellise ohtliku ja vastalisena kui meelsasti aktsepteeritavana. Mõned püsivalt uuemeelsed ja janused võivad imestada, et pole ka inimestel midagi muud teha, kui mitusada aastat vanu veidraid mõtteid mõtelda. Jah, eks see ole ühiskonna vaimse rikkuse ja teatud kognitiivsete formaatide küsimus, sest ideede maailm on midagi hoopis teistsugust kui asjade maailm ning pidevalt pika mäluga ühiskondades on neid inimesi, kes pühendavad elu teatud ideede hoidmise ja uurimise peale. Ka meil on ja oleks neid inimesi, kuid meie ühiskonna rabelemine asjade maailmas on jätnud õige vähe avalikku ruumi sedalaadi tegevusele. Meie asised, nii rikkad kui vaesed, kurdaksid küllap ühtemoodi, et mis nad õiendavad sedasorti jamaga, tegelgu parem sellega, millest midagi tolku on, st mis müüb. Ka küpsetes riikides on kindlasti küllalt neid, kes sedamoodi arvavad, kuid seal näikse olevat märksa enam ruumi ka erinevatele “veidrustele”, millede hulgas kunagi mõeldud mõtete taasmõtlemine ja ajakohane ümbermõtlemine on päris hinnatud tegevused. Eks muidugi saab seda teha mitmel erineval viisil ja päris loomulikuks viisiks on teha seda mõtete esmamõtlejate kaupa, st autoripõhiselt. Et mõttel on võime haakuda teise mõttega, siis ongi ehk hea mõtte tunnuseks tema produktiivne võime seostuda võimalikult paljude teiste mõtetega ja anda alust ja innustust mõtteseoste vaatlemiseks mõtte esmaomanikust lahus. Sedasama oli tunda ka bakliaanide siinsel klubiüritusel ja mis muidugi väärtustab Berkeley kunagi mõeldud mõtteid. Sutsu kahju on, et siinne üritus kohalikke filosoofe õige ükskõikseks jättis.

31. august
Kuu aega on taas märkamatult möödas ja homme algab paljudele taas aju kui arvuti sotsiaalse installeerimise protsess, eks ikka selleks, et seesama sootsium end taastoota (või pikemas perspektiivis siiski pigem hingusele saata) saaks. Inimesel on selle tootmise kõrvalsaaduseks ka üks kogus vabadust, mis aegajalt toob ka õnne. See möödunud kuu toob kaasa hulgaliselt näiteid, kus inimene üksi on oludele alla jäänud, olgu tegemist siis taevas mittepüsivate õhumasinatega või just värskelt mölluga New Orleansis ja selle ümbruses. Inimene, su keskkond vilgutab sulle kogu aeg tulesid, et ära peatu ning põruta aga edasi, kuid olles teel kuhugile annab ta füüsiliselt või mitte märku, et sa oled eksinud ja oleksid pidanud teise tee valima. Sügis kipub paljudele tõesti olema see aeg, kus tuleb valitud teele asuda või end liikuma seada ja valitud teekonda jätkata.

27. juuli
Hommikul oli taas värava küljes kastis ootamas meie truu kaaslane Postimees. Maksa ühele teisele Postimehele (ühele heal toonuses olevale sotsiaalsele ja juriidilisele olevusele) tuhat ja mõnisada krooni ning pea igal hommikul läbi terve aasta langeb su kasti mitukümmend lehekülge sorditud väärtkraami sellest, mis maailmas toimumas.Võid ka internetis kirjutada http://www.postimees.ee/ ja ekraanitäied sedasama, kuid pidevalt täienevat maailma on samuti sinu ees. Nagu ikka vanade tuttavatega, hakkad teise käekäigule rohkem kaasa elama, seetõttu on ka siinsete laastude kirveks õige sageli just Postimees. Et lehekülgedel olev loob seda maailma, milles asun, siis võtan lehes kirjapandut enamasti ülemäära tõsiselt ja sageli pusklen lehes oleva vastu nii oleks tegemist maailma endaga. Looja ja loodu ei siiski päriselt üks ja seesama, seetõttu ei peaks loojaga ülemäära sehkendama, sest temal on omad asjad ajada, mul omad. Päevalehel on veel see omadus, et iga päev tuleb uus leht ja surub ilmunut kuhugile tahaplaanile, mida siis vaid spetsiaalhuvi korral saad minna meenutama.Tänane PM jätkab oma kergest ärevusest kantud joont ohtudest, seaduserikkumisest, raudtee ähvardamisest, riigi tehase võlgadest, lammutamisest ja sõjast pajatades. Minu jaoks on seekord tähelepanuväärseim kirjas eelviimasel leheküljel, kus PM kurdab, et Palts on ilma tema loata ja mis veelgi pahem, enne PMi, nende kirjaliku vestluse oma veebi välja pannud Siin on kokku põrganud tugev indiviid ja tugev sotsiaalne organism ning viimasel on hirm, et indiviid on osutnud temast tugevamaks, kuigi kõrvalt vaadates on satutud reguleerimata alale ning pole siis ei võitjaid ega kaotajaid. Internet demokraatliku keskkonnana on näidanud siin oma jõudu andes ootamatult potentsiaalselt mõjukaid võimalusi nii nõrkadele kui tugevatele. Meediaõppejõud võtab samuti neutraalse positsiooni ja sedastab, et kõik oleneb asjaosalistele arusaadavast kokkuleppest, mis on muidugi OK. Tema olulisim sõnum on, et “ajakirjandus paratamatult toimetab — lühendab, selekteerib, loob spetsiifilisi rõhuasetusi — oma allikaid. Paratamatult muutub suur osa materjalist sellise töötlemise käigus ebatäpseks, mõnikord tekivad vead”. Need 2 lauset on sedavõrd kõnekad ja inspiratsioonirohked, et seletavad üksjagu, miks mõnikord ajakirjanikke ja nende tööd ei mõisteta. Tolle lehekülje paremal äärel annab Paltsi ja/või ajaveebide vastu tuld PM ajakirjanik, kuid võtab vist liiga suure tüki hammustada, või kargab hoopis tsunftiau eest dzotile. Kui keegi tahab end eksponeerida, siis ta valmis olema selleks, et liialdused võivad talle endale piinlikkust valmistada, kuid paratamus ja võimalikkus on kõikjal huvitavad teemad, eks muidugi ka meedias.

26. juuli
Hapukurgihooaeg on käes nii kaudses kui otseses mõttes. Lihtsam ja loomulikum on asi hapude kurkidega, sest nad ikka sel ajal soovitud ja tahetud. Sa lähed kaupmehe juurde, loovutad talle pisut kirjut paberit või ümmargust metalli ja loomulikest veelgi vesisemad, kuid soolakamd kurgid on sinu, pruugi neid siis sulle sobivad ja meeldivas olukorras.Ühiskonna hapukurgihooaeg on midagi teistsugust: midagi justkui ei toimu, riigirattad töötavad inertsist, uued sidemed ja kokkulepped ei ole kuigi ametlikud ning pigem kantud privaatsusest. Selline olukord teeb nii mõnegi kärsituks, ei taheta leppida sellise kummalise vaikeluga. Sedasama kärsitust on teinekord tunda näiteks Postimehe veergudel, kus viimasel ajal tuleb ette seda, et vinguvas toonis pretensioonikad pealkirjad ennustavad suurt jama, kuid loost ilmneb, et see on kirjutatud õige oletavas kõneviisis. Olgu nendeks siis raudtee riigistamine, peaministri turvameesteta puhkus ja sagedased õpetlikud noomimised 2. lehekülje erinevates nurkades. Ehk soovivad leheinimesed oma lugejaid iga hinna eest valvsatena hoida, et nad hapukurkides, st hapukurgiuimas olles, midagi maha ei magaks. Eelmisel korral sai värskest valitsusest räägitud, nüüd on neil 100 päeva ümber ja algab õige valitsemine. Selline päris rahulik harju keskmine värk on see nende tüürimehe töö olnud, pole olnud väga suuri võite ega hulle prohmakaid. Hulk järjepidevusest paratamatult valitsuse käes olevaid probleeme ootab oma lahendust ja need lahendused hakkavad juba ise mõju avaldama sisepoliitikale ja valimistele — olgu need siis suhkrutrahvid või jagelemine idapiiriga. Maailm kipub samas järjest pigestuma: Euroliit on segaduses, terroristid korraldavad surma ja ebakindlust ihaldatud paikades, Kesk-Idas ei taha rahu kuidagi maad võtta, kütused lähevad muudkui kallimaks,……… Selles olukorras tuleb tõesti hoolikas olla, muidu võib ühel hetkel end tõesti keerulisest olukorrast avastada. Ja mitte üksinda, vaid Krossi moodi koos kaasteelistega.

4.aprill
Aprilli alguses on sündmused minu kaugemas ümbruses päris tubli hoo sisse saanud. Kuid tahaksin alustada läinud reedesest 1. aprilli õhtust, kui sai käidud Vanemuise väiksel laval üles seatud Vladimiri väljakul. Nüüd, paar päeva hiljem meenub muidugi etenduse lõpp, kui rahvas seisis mitu minutit ja muudkui plaksutas Herta Elvistele ja Lembit Eelmäele. Nad olid tõesti head ning südamlikkust või inimlikkust lisas veel see, kui Elviste hõikas veel lavalt lahkudes, et antagu neile andeks, kui mõned asjad läksid nii, nagu ei oleks pidanud minema. See finaal oli küll selline vastastikune tõevaatamise hetk, mida ei olegi vist varem eesti teatris kogenud. Lugu ise oli ju uue aja lisanditega muinasjutt elu põhiväärtustest ja nende püsimistest õige närustes oludes. Meelelaadilt üdini positiivne, halb on maailmas vaid selleks, et aidata head ära tunda. Selline lugu sobib vist kõige rohkem neile keskmistele, kes ei ela pudrumägedel, kus tavalistele argimuredele ei ole mingit kohta ega ole päris kehvades oludes, kus ei ole üldse enam isu üles teistele otsa vaadata. Mingit pidi meenutas lugu oma minekuga väga Dostojevski „Kuritööd ja karistust“, kus tuli samuti lõpus minna, kui eelmine elu sotsiaalses mõttes oli täitsa lõppu välja jõudnud ja minek oli ainuke mõeldav võimalus. Oli tõesti muinasjutuõhtu, mida kinnitasid need 3 lava paremas servas olnud kõrget laternaposti ühes sealt otsast tuleva valgusega. Mitte nii palju küünlad ja ikoon lava sügavuses, vaid just need tänavapostid lava paremas ääres.Laupäeval õhtul suri paavst, kelle viimaste päevade surmaheitlus toimus kogu maailma silmade all. Tol hommikul koju jõudnud Postimees oli paavsti juba ettenägelikult musta raami paigutanud, et kunagi aastate pärast paista silma ettenägelikkuse ja operatiivusega. Tol hommikul paistis Postimees uusi kombeid juurutavat, et peatselt sureva inimesi võib samuti juba raami panna. Läks mees, kes püüdis kõikjale ise jõuda ja oma kohalolekuga toimuvat mõjutada. Lõpus ei jõudnud ta väga palju enam kohal olla ning muidugi ka mõjutada. Sel nädalal oli veel teine surmaheitlus Ameerikas, kus aastaid maa ja taeva vahe peal olnud inimesel eemaldati lõpuks pärast päris vinsket võitlust tema inimümbruskonnas teda elus hoidvad torud ning surm tuli ja ehk siis ka rahu. Kuigi need kaks inimest oma sotsiaalselt tähenduselt olid kindlasti väga erinevad, sai nende vaata et viimaseks ühismissiooniks panna inimesi mõtlema surmast selle sõna üllamas kontekstis, mitte kui meie elukorraldusest tulenevast statistilisest võimalusest lahkuda siit ilmast oma tahte vastaselt autos, tänaval või mujal avalikkuse, st teiste, silme all. Ajakirjanikele ei meeldi kuigivõrd ka see, et neid ei taheta kuidagi Eesti uue valitsuse tegemisse kaasata, mistõttu teatavad nad igal võimalikul juhul ja viisil, et kohe tuleb (veel parem, kui see juba oleks kohal) tüli partnerite vahele ja sõlmimata koalitsioon läheb laiali. Parimal juhul olla veel võimalik hambutu kokkulepe, mis riiki kuidagi edasi ei vii. Kuid uudishimu on jõud ja paneb liikuma, küllap nii ka seekord. Arvan, et poliitikud teevad õigesti, et ei kutsu pressi kööki kokaks, muidu võib sest söögist üks tubli rokk tulla.Ja kevadki tuli lõpuks, mis viis lume ja tõi hakatuseks tolmu ja muda, kuid ta läheb järjest paremaks, selles ei ole kahtlust.

9. märts
Pühapäev-esmaspäev, 6.-7. märts olid Eesti poliitikas tõelised valikute päevad, kolm kopsakamat asja said klaariks. Kõigepealt ilmselt tuleb president Rüütli otsus 9. mail Moskvasse mitte minna, niisamuti nagu Leedu president. Otsus tundub olema hoolikalt kaalutud nii sise- kui välispoliitilises mõttes ning näitas muuhulgas ka valitseva koalitsiooni õige ehmunud olekut, kui hakati poliitika köögipoolt või vähemasti osa sellest isukalt pressile kurtma. Postimehe kordused ja ahastused 7.-9. märtsini kipuvad pigem vabandused olema kui toimuva mitmekülgne analüüs ja enesekindel seisukohtade edastamine. Tegemist on ühe episoodiga riikide vahelistes suhetes, millele ei peaks suurt ja kestvat poliitikat rajama ja ühe poliitika episoodina sõltub tolle tegevuse tulemus teistest arusaamadest ja ettekujutustest. Teiseks oluliseks sündmuseks on võimuleppimine Tallinnas, kus üks partei oli avalikult juba praktiliselt kokkuleppinud opositsiooniparteiga. Seda võib pidada võimaliku uue poliitilise kultuuri alguseks, kus võimalikult avalikud, mitmekanalilised ning võib-olla ka sagedased võimuläbirääkimised muutuvad poliitika enda osaks ja teevad ühiskonna juhtimise oh kui plastiliseks ja dünaamiliseks. Kolmandaks valis parlament asespiikereid 2 nädalaks ja tulemus oli märk dünaamiliste poliitmängude toimumisest. Selle oletuse heaks kinnituseks oleks uued inimesed parlamendi juhatuses kahe nädala pärast. Ja eilne naistepäev oli paljudes kohtades rahvalik ja meeleolukas.

2. märts
Eesti eetikas on tänane päev päris tähendusrikas, nimelt esitleti Tartu Ülikooli eetikakeskuses Louis Pojmani Tiiu Hallapi poolt eesti keelde tõlgitud raamatut „Eetika. Õiget ja väära avastamas“. Tegemist on ülevaatliku raamatuga, kus tutvustatakse olulisemaid mõisteid ja nendest moodustatud konstrukte, mis tänapäeva eetikas käibel ja kasutusel. Selle tõlke ilmumist on Eesti jaoks vist päris raske üle hinnata, sest see täidab mitmes mõttes suure lünga eetikaalases akadeemilises tegevuses ja on loomulikult oluliseks nurgakiviks, millele ehitada järgnevate eetikadiskussiooni, olgu see siis haridust üldisemalt või konkreetsemaid mõttearendusi silmas pidades. Kahjuks kõik plaanid ei realiseerunud ning autor ise ei jõudnudki Tartusse oma raamatut ja vaateid tutvustama, kuid selle eest saatis ta siia arutluseks omapoolse versiooni igihaljast eetika küsimusest, miks inimene peaks olema moraalne. See kirjatükk on arendus nimetatud raamatu 9. peatükist ja väärib ses mõttes muidugi tähelepanu, et positiivne vastus küsimusele on inimkonna senise teega garanteeritud ning küsimus on peamiselt selle vastuse õigustamises. Ta alustab oma mõttearendust näitega kahest vennast, kellest üks on moraalne ja õnnetuma saatusega ning teine vastupidi ebamoraalne ja õnneliku saatusega. Selliseid vendi tuleb muinasjuttudes sageli ette, kuid enamasti saavad nad oma palga moraalsuse järgi, aga seekord läheb teisiti moraalne jääb ühiskonna silmis pahaks ning vastupidi. Muinasjutud on mingis mõttes ju moraali väga selge kandumine kunsti, kus ilus ja õpetlik lugu on pandud veel kunstitõdedele pandud teenima veel selle kasvatamist, kuidas teha vahet heal ja halval. Näide on nii otsekohene ja robustne, et mõned kohalolnud arutlejad pidasid seda ameerikalikult hollivuudlikuks, kus elu pakutakse enamasti selgel mustvalgel viisil. Oma mitmekesisuses on näide igati väljakutsuv ja võimaldab arutleda nii kirjeldatud olukorra reaalsuse, kuid seda ikkagi teatud tingimustes ja meelsuse korral, sest meie üritusel tekitas kahe venna juhtum pigem trotsi kui kaasaelamist. Pojman pakub oma küsimusele usulise, sokraatilise, eksistentsialistliku ja ratsionaalse vastamise viisi, kus ühel või teisel viisil hoitakse lahus või kombineeritakse individuaalset ja kollektiivset perspektiivi. Olles mõnda olnud tegev eluteadustes, on kange soov tuua siia lisaks regulatoorne perspektiiv, millest räägib juba Thomas Hobbes, et ilma moraalita ei suuda inimühiskond tüüpilisel viisil eksisteerida ja ühiskonnata kaotab inimesele vajalik keskkond ühe kriitilise tähtsusega komponendi. Reguleerimise mõiste ei ole eetika sõnavaras ja sõnakasutuses kuigivõrd levinud ning püütakse opereerida pigem teiste võimalustega moraalse olemise kindlustamisel. Kuigi moraali (eriti selle normatiivset varianti) vaadeldakse enamasti inimese tegevuse piiritlejana, on moraalsuse omamine ütlemata vajalik inimese vabaduseks selles tähenduses, et inimesel oleks valikuid ja need valikud oleksid põhjendatud teatud aksioloogilisel viisil. Loodusseadused jätavad oma objektidele õige vähe ruumi vabaduseks, ühiskonnaseadused pole muidugi sedavõrd paratamatud, kuid nad on ikkagi üldiselt ühiskonna poolt inimese peale pandud ning konkreetse inimese aktsept ühiskonnale suuremat korda ei lähe. Moraalinorme üritatakse inimeste kooslustes kehtestada märksa mitmekesisemal viisil ning omaksvõtt peaks toimuma märksa mitmekesisemal vaimsel pinnal, kus peab tekkima kooskõla nii mõtlemise kui tunnete osavõtul. Niisiis nõuab ka vabadus piiranguid, mis loovad tingimused valikuteks.

27.-28. veebruar
Vabariigi sünnipäev koos oma väliste tunnuste ja sisemiste elamustega on selleks korraks taas möödas: külmanäpistav hommikune lipuheiskamine ja sõdurite hingeaurune militaarparaad, samuti õhtune tseremoonia ja sotsiaalparaad Estonias. Eesti elu on juba niimoodi korraldatud, et vabariigi aastapäev on rahvusluse perioodiline kulminatsioon, teiseks tuleb jaanipäev ja väliselt ongi need kaks meie tee vahelduvad verstapostid. Igaühel meist on võimalus need välised sündmused kaasa elada või teha, kuid samas ka oma suhe eesti asja ja temaga toimetamine sel 24ndamal veebruaril. Kui nüüd rääkida iseenda pidumeeleolust, siis väga lühidalt öelduna oli see kuidagi kammitsetud ja kõhklev. Kõik ümbrus, nagu ma isegi, on ootuses millegi tulemisest. On justkui mingi kummaline advendiaeg. Meie kunagised läände suunatud eesmärgid on võetud ja väliselt oleme sinna pärale jõudnud, kuid olemine on ikkagi ebalev – lihtsalt ei leita selles uues seltskonnas veel meile sobivat, jõukohast ja meeldivat olemist. Küllalt raskelt läheb suhete sättimine Venemaaga, sest vaated olemasolevatele kokkupuutepunktidele kipuvad järjest erinevamaks minema ning samas muutub suhete sättimine ka järjest päevakajalisemaks. Aegajalt tahaksime teha panust meie uutele liitlastele, et nemad suuremate vendadena mõjutaks Venemaad nii tegema nagu meile sobiks, kuid meie uued suured vennad tahavad idanaabriga mängida teisi mänge kui meie ja tulemuseks võib kergesti tulla see, et meid ei mõisteta ja meie ei mõista teisi. Kindlasti on oluliseks teetähiseks Venemaaga asjaajamisel selle aasta esimene pool: kui siis ajalugu saab meenutatud ja piirilepingki sõlmitud ning ühised või erinevad seisukohad deklareeritud, siis on ehk lootust mingiks tugevamaks platvormiks edasiste suhete sättimisel. Aga ega siiski pole midagi kindlat, sest suhete aluseks on ikka huvid ja rikkused. Meie huvi on olla Venemaast (aga mitte täitsa) sõltumatu, kuid saada majanduse kaudu osa sealsest rikkusest. Kui Venemaa huvi on laieneda, siis ei ole suurt lootust peatseks stabiilseks ja meile sobivaks suhete kujunemiseks. Kui Venemaa tahab olemasolevates piirides vaadata rohkem sissepoole ja sellesse rohkem panustada, siis on lootused on suuremad. Ja just ses mõttes võivadki selle aasta esimese poole poliitilised sündmused anda pilti olukorrast idakaarel ja olla olukorra indikaatoriks.
Üksjagu kõhklev on olukord ka meie ühiskonnas endas. Ehkki uue sajandi algusega kadus lõplikult areenilt kõhklus oma riigi elujõulisusest ja praeguseks võtab enamus inimestest meie riiki kui igavikulist nähtust. Praeguse aja kõhklused on pigem seotud väärtuste konfliktiga: kas peamine on rahas väljenduv majanduslik tarmukus või teiselt poolt pigem teatud rahatud ideaalid nagu oma erilise tee ja tundmise otsimine, ligimese armastus või kogukonna teenimine vastastikuse usalduse vaimus. Muidugi soovitakse, et mõlemad oleksid aukohal ega vastanduks, kuid tegelikkuses on raha võim ähvardav ja mäekõrgune ning rahatuses valitseb minakultus ja sellest tulenev konkurentsivaim. Ühiskonnas avalikult domineeriv ühiskondliku korralduse meelsus on seesama, st ühiskonna keskpunktiks konkreetselt vaba inimene, kelle päralt olgu kogu ülejäänud maailm. Et uute inimeste loomine ei käi siiamaani veel kui uute asjade meisterdamine, vaid nagu olemasoleva jagamine ka uutele tulijatele, siis ei olegi imestada, et kui endalgi kõike veel nii vähe, siis parem ärgu juurdetulijaid lisandugu, sest ei neile jätku hoolt ja aega. Ainuke mure on see, et tulijad on meie tulevik, kuid moodsad ajad on siingi mängu toonud uued võimalused ja uut moodi konkurentsi läbi lahke võitluse, kus siiani on juhtivateks jõududeks on olnud oskus tekitada raha kui teatud sotsiaalset kokkulepet ja käitumist sõltumata ning kus rahvuslikkus ei ole olnud küllalt karmilt reglementeeritud minevikust tulevad kastinormid, vaid pigem olevikule orienteeritud inimliku rahulolu järele püüdlemine. Sellistes tingimustes on rahvuse elujõud selle sõna otseses reproduktiivses tähenduses rahvuse eksistentsi aluseks, sest kui rahvus ei püsi ega edene rahuolukorras, siis ei oska ümbruskaudsed küll mingit muud põhjust sellele leida kui elujõuetuse. Meil on demokraatia olemas, selle kõik harud ja instrumendid samuti, kuid see koos reaalse poliitikaga on tekitanud osades kaasmaalastes küllalt sügava pessimismi nii oma füüsilise kui vaimse püsimise suhtes. Osa inimesi näevad sellise arengu taga ülemäärast individualismi ja parempoolsust ning lahendusena pakutakse kursi keeramist tsentrisse või pisut vasakule. Meie demokraatlik ühiskonna korraldus ei ole ise sellist otsust seni veel genereerinud, sest valimistel on pidevalt kõikide mängureeglite kohaselt võitnud põhiliselt üks ja seesama ilmavaade, mida on realiseerunud erinevad poliitseltskonnad. Kust selline püsivus tuleb: kas meie loomusest või atraktiivsetest eeskujudest? Atraktiivsed eeskujud naabruses olevatest põhjamaadest on selgelt olemas, kuid meile meeldivad pigem nende saavutused, kuid mitte saavutamise viisid. Rahvuse loomus on aga sedavõrd keeruline või isegi hoomamatu nähtus, et selle kohta saab vaid pakkumisi teha ja uskuda ning hea oleks kui lisaks poliitikutele ja majandusmeestele võtaksid siin enesekindlamalt sõna ka ühiskonna vaimse rikkuse ja kestvamate ühiste väärtuste kummardajad. Siin on, mille peale mõelda nii 24. veebruaril kui ka ülejäänud päevadel.

22.veebruar 2005
Tõesti hämmastav, kuidas kollektiivne mõistus võib mõnikord paanikasse sattuda. Pean silmas tänast Postimeest, kus meie kvaliteetajaleht kirjutab esimesel kolmel leheküljel 3 korda ikka samast asjast, et küll on ikka hull lugu juhtunud ja meie riigiisade kohmitsemise tõttu ei jõudnud meie välisminister Euroopa välisministrite seltskonna koosseisus USA välisministriga kohtuma. Ei oska seda küll millekski teiseks pidada kui paanikaks või sisepoliitiliseks sehkendamiseks, sest kohtumise näol on tegemist pigem meeleolude loomisega kui tähtsate poliitiliste kõnelustega. Ei peaks küll midagi imelikku olema selles, et valitsusliikmed vahelduvad ning nende mantlipärijate sobivust kaalutakse hoolikalt. Imelik oleks, kui valitsuse oluliste otsuste tegemist juhib peamiselt diplomaatiliste sündmuste kalender. See viimane võib teatud olukordades muutuda väga oluliseks, kuid kindlasti mitte täna Brüsselis. Sisuliselt sama asja kordamine kolmel järjestikusel leheküljel annab tunnistust küll vaid lugejate vaimse võimekuse alahindamisest.
Lehed räägivad palju ka haridusministeeriumi kavast keelata õpilaste valimise koolide poolt ehk nii öelda eliitalg- ja põhikoolid. See otsus haakub paljude teiste küsimustega, mis puudutavad inimese asukohta ühiskonnas ja väärib kindlasti pikemat seletamist, kuid siinkohal tundub küll, et enne diskussiooni küpseks saamist saabub juba käsk ministeeriumist.
Tartu Postimees vaagib põhjalikult üle kahe lehe erinevat tüüpi meditsiiniinstitutsioonide tööd ja jutt käib põhiliselt sellest, et arstid on neis mõlemais suuresti ühised, kuid muu kipub üksjagu erinev olema ja nii öelda päris erameditsiinis ikka parem kui selles va rohkem riigi ja omavalitsuse poolt korraldatavas meditsiinis. Arstide põhimure paistis olema palk, mis samuti õiges erameditsiinis kõrgem. Tuleb nõustuda, et tõelise erameditsiini käekäik sõltub suuresti kogu süsteemi toimimisest ning sealsed loginad annavad eeliseid väikestele ja hästiorganiseeritud üksustele, mis omakorda turu reeglitele orienteerudes kohanevad parimal viisil ühiskonnas valitsevatele oludele.
Alustuseks.Sündmused vahelduvad kiiresti ning nii mõnigi kord juhtub nii, et üks või teine kogetud sündmus mõjutab sind suuresti, kuid uued asjad muudkui juhtuvad ja juhtuvad ning tõrjuvad mälust selle, mis omal oli nii oluline ja tähtis. Nii mõnigi kord on need juhtumid tõepoolest vaid episoodid ega peagi seetõttu formeeruma pikemateks pajatusteks ja otsima kindlasti trükimusta väljapääsu kuhugile kandjale. Samas on nad väga olulised nende omanikule või kandjale, sest nendest formeerub kokku üks elukäik. Eks inimesed ole erinevad, niisamuti on erinev ka nende avameelsus. Sellesse kroonikasse jõuavad kindlasti vaid need episoodid, mis ei ole päris isiklikud, vaid kantud nende kandja olemisest ühe ühiskonna liige ja seega kajastavad neid hoiakuid, mis puutuvad mu sotsiaalsesse eksistentsi ja sugenevad sellest, et olen ümbritsetud meediast. Esialgu saab kõige rohkem räägitud kindlasti Postimehe ainetel, sest see leht käib meil kodus ja online uudised tulevad neilt samuti täitsa hästi. Raske on siinkohal nimetada põhimõtteid, mis laastuvalikut suunavad, kuid eks ikka subjektiivne kordaminek võiks see olla.

22. veebruaril 2005

Tervitustega

Andres Soosaar