Filosoof Tõnu Viik kirjutab Postimehes Kreekaga toimuvast üpriski erinevalt sellest, kuidas seda siinmail tavapäraselt tehakse. Sisuliselt kutsub ta nii otsesõnu kui sümbolite abiga lugejat mõistma seda, et raha on küll üks mõjukas ja korrastav sotsiaalne kokkulepe, kuid samas siiski mitte mingi fataalse vältimatusega toimiv jõud füüsikalises mõttes. Meil ja mitmel pool mujalgi kiputakse raha väge järjest enam sarnaseks pidama just mingi mehhaanilise jõuga, mis on pandud spetsiifiliselt ühiskonnas toimima. Ka Eesti meedia pakub Kreekale järjest Euroopa Liidu erinevatest keskustest tulevaid viimaseid tähtaegu, millal raha puudumisest tulenev käre sotsiaalne tuulispask seal olemasoleva ühiskondliku korraldusega midagi väga lõhkuvat ette võtab. Kui veel eile olid mõjukate poliit- ja rahalaevade kaptenisillad õige käredalt Kreekalt täielist allumist nõudmas, siis täna kostab mitmelt poolt juba märksa leebemaid jutte kuni olukorra mõistmiseni välja. Sedalaadi meelemuutused toetavad muidugi nende arusaamu, kelle arvates on sotsiaalne eksistents vägagi mänguline (ehk relatiivne ja kokkuleppeline) ning mängude reeglid mitut moodi muudetavad. Rahagagi seonduv on osa sellest mängust, kusjuures mängust välja jäämine on mitut pidi ohtlikum kui mängu jõudu mööda kasvõi kaotajana kaasa teha.
Küllap vanade mängurite jaoks ei ole käimasolev partii või geim midagi täiesti uut ja erilist. Tõnu Viik mainib oma artiklis saksa mõjuka sotsiaalfilosoofi Georg Simmeli tööd “Raha filosoofia”, mis nägi ilmavalgust juba 1900. aastal.  Jättes siinkohal kõrvale teksti konkreetsed seisukohad, avaldab muljet juba üksnes selle 500leheküljeline maht, osutades mõnede kultuuriruumide ajalisele edumaale raha olemuse küsimusele vastuse otsimisel ning kogemuse suurusele ühe omapärase sotsiaalse teguriga ümber käimisel.