Kuigi mehhaanika mõeldi sajandeid tagasi just looduses toimuva kirjeldamiseks ja seletamiseks, on selle klassikalised mõisted päris laialdaselt kasutuses ka ühiskondlike liikumiste mõtestamiseks. Iseäranis kenasti kulgevad paaris jõud ja võim, mida mõnikord ühiskonnas toimuvale rakendatuna on õige keeruline teineteisest eristada.  Eesti ühiskonnas on viimastel aastakümnetel võimu suhtutud õige imelikult: 1990. aastatel püüti reaktsioonina eelnenud nõukogude võimule eesti võimu pidada mingiks hoopis teistsuguseks ja väga üksikisiku sõbralikuks nähtuseks, mida parempoolsetele ei olegi õieti vaja ning nende ülesanne poliitteatris ongi ühiskonnas võimul mitte lasta väga tugevaks lasta. See poeesia on inimeste ja nende ühiskondlike koondiste peades päris hästi töötanud ning aastakümneks või teiseks võeti meelsasti alluda riigi võimu asemel raha võimule. 2010. aastate alguses on poliitilised jõud jõudnud selgele arusaamale, et riigivõim on siiski primaarne ning raha jõud vaid vahend selle teostamiseks. Samas ei paista ühelgi väiksel iseseisvust soovival ühiskonnal ka valikuid olema, mis kestvalt alahindaks riigivõimu. Viimaste aastakümnete kogemus on Eestiski kõnelenud sellest, et raha jõud iseenesest veel ei konsolideeri, talle on vaja ka suuna andmist valitsevate ühiskondlike ideede kaudu. Poliitmehhaanikute roll ja ülesanne ongi neid ideid pakkuda ja teostada.