Pärast vaeva Endla Kokkolaga oli kohe järgmisel õhtul võimalik vaadata Vanemuises Edward Taylori pisut veidralt tõlgitud pealkirjaga tükki “Jäine mõrv”. Seekord sujusid asjad teatritüki mõistmisega märksa paremini, kuid üks veider küsimus Kokkola taustal tekkis siiski. Kui Kokkola krooniliste alkohoolikute elu ei vääri lavalaudadel kujutamist, siis mille poolest on parem kainete ja igatpidi korralike inimeste vastupandamatu soov tappa teist inimest, nagu see kriminullides pea paratamatult juhtuma peab? Mõneti on ju allakäinud mittetapvad sellid mõõtmatult paremad ühiskonna eesrindlastest mõrvaritest. Samuti ei pälvi enam sedavõrd suurt intellektuaalset vaimustumist ka nende ja teistegi sihitult-mõttetult tappev käitumine. Niisiis saab teatud tüüpi tapmine olla vaimselt hurmav, nagu seda suurepäraselt tõestab kriminullide suur edu mistahes meedias ning ka õpetatud meeste toetav jutt. Selle etenduse kavalehel teevad seda tööd kaks kõrgelthinnatud intellektuaali — Mihhail Lotman ning Rein Raud. Neid mõlemaid näikse ühtviisi hurmavat kriminullis olev mõistatus, kuid mis pärast peab see just inimeksistentsi lõpetamise kaudu käima? Küllap on muu situatsioon (malemäng, mälumäng või mistahes muu küsimustele vastuste otsimine) sedalaadi vaimseks gümnastikaks liiga lahja, kuid samas ka mitte nii tugev, et tõelist leina esile kutsuda. Rein Raud paotab veel, et kriminulli kirjutamist õigustab senitundmatu skeemi kirjeldamine ning talgi on praegu üks selline peas, kuid vaid keegi seda enne teda ära ei realiseeri. Kas ei mõtle kriminulli meistrid ja huvilised teinekord täiuslikust mõrvast? Täiuslik mõrv ei pruugi ohvrile valutu olla, kuid ta peab elegantne ja peaaegu lootusetu avastada kuni lahenduseni päris-päris loo lõpus. Et tuhendeid kriminulle on juba loodud, siis täiusliku mõrva disainimine näikse järjest keerulisem ülesanne olema. Samade meeleoludega algab etendatud lugu kriminullide meisterdajate duetist, kuid nad vajavad seda täiuslikkuse motiivi erinevatel egoistlikel otstarvetel: üks tahab üksinda kuulsat rada jätkata, teine tugevamini esimese külge klammerduda või pigem teda ära kasutada. Teatrilugu lähebki edasi sellest, kuidas kriminulli meistrid püüavad teineteist järjestikku päriselt tappa nii, et tapja ei selguks ning ohver justkui ise pani end lõksu. Lõpuks rabelevad nad mõlemad end sellesse kavalasse lõksu ning sinna nad ilmselt lõpevadki. Näidendi autor on sõnumiga õige moralistlik olnud umbes nii, et mõelda mehed võite, mida tahate, kuid samad pahad teod pälvivad ka sama palga. Täiuslikuks mõrvaks moraalses mõttes pidada tapmist vaid mõtetes ilma tegeliku eksistentsi kaota ning näidendis kujutatavad mehed ei täiuslikkust enam taluda, astusid tegelikku maailma oma sooviga ning kõrbesid seal oma tegemistes.
Rekkor ja Kaljujärv tegid peaosalistena oma töö professionaalse ja personaalse mõnuga ning õnnestusid kenasti. Lavastus ise oli päris inglaslik ning heale kriminullile kohaselt tuli lahendus ootamatu ja täitsa viimasel hetkel, mida aitas tõesti tublisti segada kavaleht.