Uue endise presidendi peamine mure on, et praegu tema juhtida olev riik ei ole enam suur ja kauem ei ole võimalik seda enam kannatada. Tuleb teha kohe, järsku ja palju, arvestamata tema üliriigil on suured teened praeguse maailmakorra tekkimisel ja toimisel ning muutmisele võetud sotsiaalsete kamakate inertsid on märkimisväärselt suured. Tõesti üllatav on sealsetelt võimumeestelt kuulda, et suur osa maailmast on ülikriiki halastamatult lüpsnud (ja mitte vastupidi?) ja selle nüüd viletsasse seisu seadnud.  Kas ei olnudki siis tegelikult üliriik või? Raske uskuda, pigem on ikkagi tegemist rapsimisega ehk isegi “kavaldamisega”, mitte hoolikalt kaalutletud poliitilise kombinatsiooniga. Tollidega jantimine on lühikese ajaga majanduslikult toimivast reaalsusest väljunud ning muutunud omamoodi riikidevaheliseks suuremate ja väiksemate sotsiaalsete kivide loopimiseks. Üpris veider on ka üliriigi juhi ebakindusele osutav käigupealt maksumäärade korrigeerimine vahetust omakasust lähtuvalt. Plaanis on üliriiki ka seesmiselt oluliselt remontida, taas päris üllatav, kuidas täiesti vabalt omi asju demokraatia lipulaev õigelt kursilt nii palju kaldunud saab olla. Ning Venemaaga suhete soojendamise stiil tekitab omajagu küsimusi, eks kindlasti juba enne uut talve saab selgeks uutmoodi suhtluse tegelik sisu.