Eile õhtul esietendus ka Tartus Vanemuise ja Ugala ühisetendus Stoppardi utoopia ranniku III osast. Tükk oli pikk, paljude jaoks täitsa mõttetul vene sotsialismi isa Herzeni paguluses olemise teemal, nii et publiku edu ei ole sellest tööst küll tarvis karta. Liberalismi austajad võivad kergesti leida, et kellel küll peaks olema tarvis seda ajaloo prügikasti läinud värki meenutada? Eks nemad peavad piirduma inimeste elude elamisse  puutuvaga etenduses ning selle pinnalise esituse tõttu võib neil saalis õige igav olla. Samas sotsialismihuvilistele pakub lugu galeriid sotsialismi sugenemisest osade inimeste pähe ning selle kirjeldamatust tõmbest, kuigi seda hoidis asiselt  tublisti üleval Herzeni esivanematelt päritud rikkus. Ideede esitamine oli samuti pigem juhuslik, nii et täit pilti sest ühiskondliku mõtte pulbitsemise ajast etendusest muidugi ei saa. Ettekantavagi materjali esitus oli pigem parodeeriv, mis muidugi vaimse võitluse tegelikku loomust ja sisu ei lase kuigi palju aimata. Laval oli küll palju rahvast, kuid kõik keerles ikkagi Herzeni ümber, keda Indrek Taalma igati hästi kujutas. Ka Meelis Rämmeldi Ogarjov oli igati tore töö. Mõni võib küsida, milleks Stoppardil oli küll tarvis nii pikalt (3 3-tunnist etendust) seda üsna vana vene värki kirjeldada. Eks ikka selleks, et kaardistada täpsemalt ühe mõjuka ühiskondliku mõtte käekäiku ning ülistada ka Londonit igasuguse vaba mõtlemise kantsina.