Eile pidas president Stubb Tartu ülikooli aulas kõne tulevasest maailmakorrast. Juba teema sõnastus viitab sellele, et senine maailmakord on lõppenud või vähemasti lõppemas ning uue tekitamine juba käib. Selle tegijaks ei ole üksnes mõned väga suured, vaid ka arvukas globaalse lõuna keskmiste (meiega võrreldes ikkagi väga suurte) riikide seltskond, kelle poliitikategemise peamotiiviks on majanduslik kasulikkus. Kas selles protsessis on rolli ka väiksematel riikidel? Võiks ju olla küll ja president ise peab kujunevas olukorras sobivaks toimimise ideoloogiaks väärtuspõhist realismi, kus väärtused on määratletud skandinaavialiku sisuga, mis vajab muidugi kogu ühiskonna jõukuse kõrgtaset. Eks väärtuspõhise realismi termin ole õige avaralt tõlgendatav, nii et seda saab hõlpsasti sisustada pea igasuguse pragmaatilise poliitikaga, kui vaid tegelikud või varjatud tegutsemise põhimõtted väärtusteks kuulutada. Viimaste aastate arengud on muudkui kinnitanud, et ajalugu ei ole kaugeltki veel läbi, mistõttu on üpriski illusoorne ka uue maailmakorra kehtestamine demokraatlike ja rahulike läbirääkimiste teel. Küllap tekib maailmakord seegi kord võistluse ja võitluse käigus ning arvestades globaalsete jõudude inertsi, toob presidendi pakutud stsenaariumi täitumine paratamatult kaasa keerulisi aegu kuni uue stabiilsuse tekkimiseni.