Toimuv omakorda on lisaks igapäevasele elu reeglistamisele korraldanud ka rahale kui sotsiaalsele hapnikule ühe korralikuma olemasolu testi: Kui halb peab olema sotsiaalse koosluse rahaline seis, et et seda hakatakse pidama tegelikkuse mitteadekvaatseks kajastajaks? Juba praegu on paista, et raha reguleeriv eranditus mõjub raudselt ja oma idee kohaselt Itaaliale ja küllap ka Euroopale tervikuna, kuid riikide sotsiaalkrossi esimesel lidujal USAl on võimalik valida nii krossijooksu trassi kulgu, distantsi pikkust kui veenda teisi jooksjaid endale ses kihutamises järgnema. Osa majandusmehi ja poliitukuid kõikides maades (meil näiteks Andres Arrak) on vägagi pragmaatilised ja nõus erinevate standardite olemasolu ja toimimisega, peaasi et kaost ei sünniks (ja raha kui niisugune ei saaks põhjalikku laksu oma kõikehõlmavale sotsiaalsele rollile). Samas lahjendab see paratamatult raha erandituse väge ning tekitab olukorra, kus raha toimet hakatakse võtma senisest järjest vähem vältimatu paratamatusena, vaid ikka jõuliste ja kavalate kokkuleppena, mis jagab raha kasutajad paramatult Antsudeks ja Jürkadeks.  

Oleme näinud, et üks mees, perekond, ettevõte või väiksemat sorti riik lastakse teiste poolt vabalt rahapuudusega kaosesse kõngeda, ilma et nende füüsilisel elujõul mingit suurt viga küljes oleks. Varasemal ajal oli ka sõda üks lubatud meetod raha väe korda sättimiseks, kuid paljud rahvad ja ka ühiskonnad ei soovi küll enam selle argumendiga (st oma valikute igasuguse õigustamise poliitikaga) ükstest tapma ja allutama minna. Sõja asemel loodetakse nüüd börsi võimekusele ja kõige osavamate kapitalistidest isikute tarkadele rahaliigutamistele suuremate sotsiaalsete koosluste viltuvajunud majandusi selle liikmete majanduskäitumise survestamisega korda sättida. Ja see ei olekski ehk üldse nii halb väljavaade, kuid sellega muidugi taas valikuline ei olda (mõnele andestatakse millegi kostnasse kirjutamisega, teiselt võetakse mitut masti intressidega nii, et esimesed või kolmandatki saavad sellest koorimisest rikkaks). Jah, mida tähendab tegelikult vana riigi pankrott, mida keegi ei soovi maailmast ära kaotada? Mõne jaoks ikkagi seda, et halstus võiks ilmas ikka olemas olla ning raha väes ollakse valesti kokku lepitud või vähemasti on seda kokkulepet valesti tõlgendatud.

Mida Eestil selles segaduses ette võtta? Küllap uskuda edasi raha kõikehõlmavasse väesse ja mitte eriti bluffida, isegi kui see võiks väga ahvatlevana tunduda. Ajaloost paistab kuidagi nii, et Eesti on suures blufis vilets olnud, kuid väike ja keskmine sudimine on teinekord pärsi hästi välja kukkunud, kui suured vennad ümber ei ole meie suhtes üksmeelel olnud. Küllap ei ole praegu üldse sobiv hetk taas inflatsiooni teel ennast lasta suuremate ja rikkamatena paista, kui me tegelikult oleme. Samuti tuleb konsolideerida ühiskonda ja riiki, et keerulisemas olukorras ei saa meile saatuslikuks miski rahast ja majandusest hoopis eemal olev lõhestumine.