Riikidel peavad olema riigimehed, teisiti ei ole see vist üldse mõeldavgi. Või kui, siis on sellist riiki rohkem vaja kellegil teisel, kui selle riigi enda rahval. Oma lühikeses iseseisvuses on meil mõned agarad ikka teinekord ohanud, et neid riigimehi on meil ikka väga vähe ning praegune aeg kipub ses mõttes eriti terav olema. Nii nad arutavad aeg-ajalt, kas isegi Savisaar, Vähi või Kallas, teistest mitte nii mõjukatest rääkimatagi, on riigimehed või hoopis riigitegelased? Lennart Meril on ses mõttes märksa kindlam seis, sest teda peab valdav enamus eesti inimesi riigitegelaseks, riigimeheks ja nüüdseks juba suureks legendikski. Täna saab 80 aastat täis sellest päevast, millest arvutatakse tema eksistentsi selles ilmas, millest omakorda kolm viimast on läinud tema füüsilise ja vaimse pärandi saatel. Kui vaadata, mida lehed sel nädalavahetusel Lennart Merist kirjutavad, siis põhiliselt räägitakse sellest, et oma põhitööna viis just tema noore ja väikese riigi kiiresti maailma ning sageli tegi ta seda isikupärasel ja džässilikult improviseerival viisil. Päris palju võtavad sõna vanadest sõpradest intellektuaalid, aga õige vähe pumba juures olevad või sealt eemaldunud poliitikud. Väga palju meenutataksegi tema veidrusi ning iseäranis võimetust kella tunda, mis on ju tegelikult elementaarne teistest inimestest lugupidamise masin. Eks neil, kes näevad selles suurt originaalsust ja tähtsust, võib ju õigus olla selles, et uustulnuka pisut üleannetu shokeerimine on parim viis tähelepanu tõmmata, kuid samas ei taga selline tegutsemine ka kõikide plaanide teostumist. Palju on seega rõhutud poliitiku tegemiste välisele küljele, kuid mu meelest on ikka väge vähe analüüsivat juttu olnud selle mehe ideelisest pärandist Eesti poliitikale. Enam-vähem on suudetud tema vaateid fikseerida, kuid analüüsini paistab küll veel aega minevat. Eks vast peavad ülikoolid siin võtma kohustusi ning üritama presidendi vaimu tegemisi ja siirdumisi mõtestada.
Lootuses olgu järgnevalt välja nopitud vaid mõni tsitaat Lennart Meri Poliitilisse testamenti (Ilmamaa, 2007) kogutud kõnedest, et sel moel meenutada, kuivõrd tähtsaks pidas see mees eesti asja:

¤ .. kuidas võiksime parandada kahekõnet kodaniku ja riigi vahel? Ma arvan, et Eesti riik ei ole piisavalt läbipaistev. Eesti on Euroopa Liidu kõige väiksem riik, kui me emakeelse kõrghariduse ka juurde rehkendame, aga kas Eesti on ka Euroopa Liidu kõige lihtsam ja kõige kokkuhoidlikum riik? Mu vastus on eitav ja mu ettepanek on riiki lihtsustada. Mu ettepanek on parlamenti vähendada 81 isikule ja volitusi pikendada viiele aastale; riigipea volitusi pikendada kuuele aastale; omavalitsuste volitusi pikendada viiele aastale. Mis sellest muutub? Me hoiame kokku vähemalt 22% valitsemiskuludest ja suudaksime selle abil mitte üksnes raha kokku hoida, vaid ka tihendada kahekõnet, mis viib meid tagasi lihtsuse ja läbipaistvuse poole (kõnest Aasta Kodaniku tiitli vastuvõtmisel, 26.11.2003).

¤ ….. Üldisemalt kõneldes tahaksin taas osutada, et Eesti riik on nii pindalalt kui ka rahvastikult väike riik ning Eesti eneseteostus ja eesmärgid on ennekõike ja paratamatult moraalset laadi: Eesti on piirkond, kus eestlased on suutnud püsima jääda enamasti ebasõbralikus maailmas, ning olles küll osa Euroopast, on meid enam kui üks kord püütud Euroopast lahti kiskuda. Kuid just eestlaste truudus oma väärtushinnangutele ja meie sõprade poolehoid eesti jonnile lubavad meil täna ja homme arvestada nende abi sarnaselt, aga tõhusamalt kui minevikus. …. Meie moraalsed ootused on ulatuslikud, kuid meie võimalused piiratud. Eksituste lõtk on Eestil väike või koguni olematu (Vabariigi Presidendi kõnest Riigikogus, 08.10.2001).

Minu ainuke kogemus temaga ühes ruumis viibida ja teda tõsisemalt vahetult kuulata oli kunagi aastaid tagasi, kui ta pidas 14. mail 1996. a. Tartu ülikooli aulas loengut. Ma ei mäleta õigupoolest praktiliselt mitte midagi tema poolt konkreetselt öeldust, kuid mäletan, et kõik kokku jättis üritus väga sügava mulje nii loengus esitatu kui ettevõtmise akadeemilise formaadi mõttes.
Ja muidugi ühiskondade käitumise veidrust ning meie lähiajaloo pusserdumise jätkumist näitab see juhuslik kokkusattumus, et just päev varem läheb siit ilmast tema sugulane Arnold Meri, keda manatakse meil ning austatakse Venemaal ja see kõik pälvib jooksvas rahvusvahelises plaanis rohkem tähelepanu kui riigiehitaja lähimineviku ponnistused. Sooviksin, et päevapoliitikast ja puhtast uudishimust ajendatud olevik jääb edaspidi aja kestvamas kulus järjest enam alla ideedele, mis loovad inimlikkusel põhinevat sotsiaalsust.