PrS. Kirjutan seda muljet juba vist kaks nädalat pärast etenduse tegelikku kogemist Albus, nii et vahetut muljet ei ole järgnevas enam suurt midagi ning kuskilt peast tuleb pigem seda, mis vaimupüügil närvivõrkudesse on toppama jäänud. Ja väga heaks eelhäälestuseks oli taaskohtumine Vargamäe maadega, seekord eriti rännak kiriku juurest üle soo talude juurde.
Paljude arvates on Mart Kolditsi koostatud ja teostatud “Proffet” selle suve olulisim teatrisündmus, paljude arvates on see etendus üleüldse üks suur jama. Kavaleht kirjutab, et tegemist lavastaja magistritööga teemal “mittenarratiivne teater”, kuid täpsem olnuks lavastusest rääkida kui füsioloogiliselt teatrist selles mõttes, et näitemängus on lugu kindlasti olemas ja ehk rohkemgi kui mõneski narratiivse teatri tükis ning etendusega antakse läbi äärmuste väga mitme kandi pealt tunda, et vaataja (loodetavasti ka näitlejate) eksistents on piiridega ning etendusel viibimisega tassitakse vatajat teinekord nendele piiridele üksjagu lähemale. Ajalises järjekorras olgu siin nimetatud kuumaks päevast palavaks kõetud kolhoosiküün, mis termoregulatsiooni tugeva higistamisega kohe pingule tõmbas, siis venemaapäästja (nõukogudeaegne puidu antiseptik) lõhnaga täidetud õhk, mis haistmise raginaga tööle rabas ning lõpuks väga vali jutt ja muusika, mida päris mitmel korral lausa valus kuulata oli. See viimane on viimasel ajal juba sedavõrd levinud, et tekib kahtlus, kas teatritegijad ise kuulmiskahjustusega ei ole või siis peavad publikut peaaegu kurtideks olenditeks, kellele normaalse valjusega kõne ja muusika enam üldsegi ei mõju. Eks mõni võib ju seda sorti tegevust ka patofüsioloogiliseks teatriks pidada, kuid eks ole seegi vaid üks sort füsioloogiat. Tugevat funktsionalismi kandis tüki sisu, kus väga palju opereeriti sisendit (suu, os) ja väljundit (pärak, anus) omavate kooslustega, mis kokku eksisteerisid ühe oraaniana. Jah, see tükk sisaldas ka katset eristada kahte tüüpi eksistentsi, millest üks loomulik ja soovitav ning teine ebaloomulik, paha ja ohtlik. Teine eksistents seostub olemisega meedias, mis tähenduselt füüsilise maailma suhtes õige virtuaalnem võimeline suuresti eksitama ja lõpuks päris sohu tassima. Nii ei tükk on ka hoiatuslugu petlikule meediale allumise vastu. Mu ainuke vastuargument oleks siin tõdemus, et see meediagi ei tule kuskilt mujalt kui inimeste peadest ja/või loomulikust olemisest.
Eks nagu õiges teatritükis (eriti suvises) ikka, oli sealgi üksjagu poosi, edvistamist ja reklaami, millel ürituse põhisisuga suht vähe või juhuslikult seotud. Kindlasti kuulub siia teade kavalehelt, et lugu oli kõigepealt mõeldud avaldamiseks ühes Kuuba ajakirjas. Tühjagi see oli! Samuti platseeruvad siia loo pealkiri Proffet, seos Vilde “Prohvet Maltsveti” ja julma peksuga ses samas etenduse kohas 1861. aasta 1. novembril. Lugu oleks üsna sama hea või isegi paremgi ilma nendeta. Jah, eks võib mõelda, et see moodne meedia on taas üks üks prohvet, kes inimesi valele teele veab ning kõik see võib kuulutuse järgijatele valusa peksuga lõppeda. Seose tekkimiseks vajanuks minu vaim küll enamat, kui üht ettelugemist üsna etenduse lõpus ning teadmist, et kunagi ammu peksti siin ribadeks terve hulk eestlasi, kes tookordset võimu ja ühiskonda ei austanud. Siiski, lugu olnuks kindlasti veel parem koos nendega, kuid vaiksemana ning palju vähema tossu ja brutaalsevõitu füsioloogia kaudu mõjutamisega.
Hoolimata eksistentsi äärmuste kogemise pakkumisest, oli tüki idee ise ja suur osa teostust oli ikkagi põnevad ja sisukad. Mõtte poolest pidi tegemist olema vast ontoloogiliseetilise (seega siis filosoofilise) teatriga, kus olemisviise kaardistati ja väärtuseliselt hinnati. Filosoofiat oli tükis omajagu ning ses mõttes kippus vägisi võrdlus Kõivu lugudega ette tulema, kuid see oli isegi veelgi enam läbi isikliku mina esitatud kui Kõivul see mitmetes etenduse juhtus. Füsioloogiat tõi tublisti mängu ka see, et enamasti korrati episoode tüütuseni justkui mõista andes, et inimenegi ei ole meedia (või ühiskonna?) dirigeerimisel muud, kui vaid üks masin. Näitlejate sooritusest on mul tõesti raske midagi erilist öelda, sest nad oli tõesti kui isiksusetud masinad. Kui see oligi nii mõeldud, siis tegid nad oma töö tublilt. Nii et jään ootama Mart Kolditsi järgmisi etteasteid filosoofilise teatri vallas.