Väga järsku kargas eile pähe mõte, et paha tuju, negatiivsed emotsioonid, isegi agressiivsus tuleneb sellest, et organism on kaotanud (stabiilse või enesekindla) positsiooni talle paistvas eksistentisaalses olukorras ning organismil on tarvis seda olukorda muuta suurema kindluse suunas olemasolevate sidemete ja seoste ümbertegemise läbi. Et inimeste sotsiaalsed ümbrused muutuvad järjest keerulisemaks, siis on õige loomulik, et nad kipuvad toimuvaga ka järjest enam hätta jääma ja sellisel puhul soovitab organism ikka olukorda muuta lootuses seda sobivamaks teisendada. Kui nii, siis on päris mõistetav, miks järjest enam on näha pahuraid ja heitunud inimesi, kes keeravad agressiivseks lootuses toimunut tagasi keerata. Kui nii, siis on ju päris mõistetav, miks inimesed janunevad mõnu suunas iga hinnaga, mõõdetagu seda rahas, eksistentsi pikkuses või väärtuses. Kui nii, siis pole lootagi, et samamoodi jätkudes tulevikus midagi palju paremaks läheks. Jah, aitaks eluvaate ahendamine läbi spetsialiseerumise millelegi, saad milleski korralikult päris järje peale ning see veab sind mootorina läbi sotsiaalse tegelikkuse. Tagada saab sellist asjade käiku ikka vaid ühiskond ja mitte isik ise.