Dr Kai Haldre juhib Eesti Arsti viimase numbri juhtkirjas lugejaskonna tähelepanu vajadusele noorte inimeste seksuaalsust ja sellega seotud käitumist ühiskonnas senisest märksa mõistuspärasemalt reguleerida. Seksuaalsus/reproduktiivsus on muidugi üks imeline valdkond, kuhu evolutsioon on läbi aegade heldelt panustanud ning loonud isegi mõistuseajastu puhuks mitmeid mõistust lummavalt kontrollivaid võtteid. Sestap ei ole tegemist küll lihtsa valdkonnaga sotsiaalse eheda loomuse mõistmiseks, kuid samas pakub see oma mitmekesise mõjukusega hea näite erinevat tüüpi reaalsuste (vähemasti bioloogiline, psühholoogilise ja sotsiaalse) keeruliselt haakumisest. 
Artiklis käib mitmel korral jutt sellest, et noore seksuaalsuse sobivamate poliitiliste regulatsioonide saamiseks tuleks nende loomisse tõeliselt kaasata spetsialistid nii erialastes kui eetika valdkondades. Kuigi lugemine on vaid lehekülg pikk, sisaldab see ometi mitmeid mõtteid, soove ja vihjeid, mis osutavad Eesti ühiskonna kroonilistele raskustele oma käekäigu korraldamisel. Kõigepealt see, et poliitikud kuulavad kõige rohkem enda peades toimuvat ning nad peavad oma mandaadist tulenevat parteipõhist juhtimistalenti universaalseks, mille seos reguleerimist vajavate valdkondades teadustega kipub paremal juhul episoodiliselt selektiivne olema. Seetõttu ei ole kuigi imestamisväärne, et aruteludesse ei soovitagi kaasata asjatundja mandaadiga isikuid ja organisatsioone, sest nende poolt soovitatul ei ole olemuslikku seost parteiprogrammi ja sellest lähtuvate sotsiaalse regulatsioonidega. Eks eksperdid soovi ikka, et neid rohkem kuulataks, aga teinekord on nende vaade ilmaasjadele üldisemalt oma kompetentsist ülemäära mõjutatud ja ei pruugi kuigi hästi klappida olemasolevasse sotsiaalsesse reaalsusesse. Kollektiivne otsustamine näikse niisugustes olukordades olema autorilegi kõige mõistlikum viis ning senisest märksa suurem kogus asjakohast moraalset regulatsiooni annab lootust paindlikumate otsuste saamiseks.