Selle nädala suursündmuseks on uute tuulte jõudmine Nobeli rahuloojate galeriisse, sest pärast niigi ootamatut pärgamist jutlustab kahes sõjas oleva armee peamehest äravalitu enda austamisel õige sõja paratamatust vajalikkusest, ainuvõimalikust maailmakorrast ja pragmaatilise poliitika kõige paremusest ilma asjade korraldamisel. Küllap sügeles nii mõnelgi otse koosolekuruumis viibinul kukal või mõni muu koht sellise puldist kostnud üleoleku peale. Kui mitmendat korda on taas käes ajad, kus rahu ei ole absoluutne väärtus, vaid midagi hoopis relatiivsemat, mida passib ka sõjaga saavutada?