Kesksuvisest viimasest sissekandest on mõne asjaga toimunud suured muutused, teised jälle tammuvad või sammuvad enam-vähem endises rütmis. Gazas on oktoobri algusest president Trumpi initsieeritud uus olukord, mida iseloomustavad Iisraeli massiivsete rünnakute peatumine, kõikide elus pantvangide ja hukkunute säilmete tagastamine Iisraelile ning kõnelused Gaza/Palestiina ja Iisraeli suhete uue seisu asjus. Asjad on paremusele liikunud õige vaevaliselt, kuid hävingu tempo on raugenud, palestiinlased liiguvad tagasi lõhutud aladele ning meedias ilmu enam sagedasi sõjateateid sellest kandist. Seevastu Ukrainas ei ole seis kuigipalju muutnud, s.t rinne on vähe liikunud, kuid droonid ja raketid teevad hävitustööd igaöiselt ja päevaselt, Ukrainas muiduga palju rohkem kui Venemaal. Kui alguses käis sõda üksnes Ukrainas, siis nüüd on hakatud harjuma ka pidevate teadetega Venemaa kütuse- ja energiatööstuse lõhkumistest. USA president on selleski madinas üritanud vahemees olla ja taplust seisma saada, kuid seni mitte väga tulemuslikult. Selle aasta jooksul on tema avalikult välja näidatud suhtumised osapooltesse korduvalt muutunud kord ühes ja siis jälle teises suunas, neil nädalatel on Vene naftagigantide vastu suunatud sanktsioonidega toetus pigem Ukraina poolel. Aga Vene presidendi toetamist on ka tublisti olnud, nii mõnegi arvates ikka uskumatult palju. Suvine tollimöll on praeguseks meediapildist kadunud, vaid mõnikord antakse teada, et mõnda määra on kuskil 10 või midagi protsenti korrigeeritud. Ega selget pilti uuendatud kehtivate tollimäärade kohta ei ole lihtne saada, seda tõdeb ka ChatGPT, kuid Wikipedia info kohaselt on see madin tõstnud aastases võrdluses USA sissetulekuid mitu korda. Suvel olid tollimadinaga seotud hirmud päris suured kuni senise maailma majanduskorra kadumiseni välja, kuid midagi väga dramaatilist ei ole juhtunud ning vist ei juhtugi, rahavoogude muutus on seni osutnud asjaosalistele talutavaiks. President Trumpi rahupüüdlused mujal (kokkulepe Armeenia-Aserbaidžaani vahel või Indo-Hiinas) ja muud sekkumised riikide tegemistesse (hiljuti näiteks Argentiinas) on üle keskmise innukad, sageli kaasneb nendegagi tuntav majanduslik või rahaline mõju, mis võib vastavalt olukorrale ja osapooltele olla küll lahke või siis hoopis pitsitav. Need ettevõtmised näikse tõesti olukordi muutvat, kuigi mitte soovitud nobedusega. Nobeli rahupreemia jäi tal sel aastal küll saamata, kuid alustatud sekkumistest sugenenvad muutused võivad järgmisel korral temast tõesti teha vägagi arvestatava suurele aule ja tema jaoks mitte nii väga suurele rahale. Viimaste päevade uudised USAst endast räägivad sellest, tema tegemised ei ole leidnud idarannikul suurt poolehoidu ning kohalike võimumeeste valimistel on toetatud enam vastasleeri kandidaate. Kõige rohkem kõneainet pakkunud värskelt eeskätt “progressivsete noorte” häältega valitud New Yorgi linnapea, kelle ohjeldamiseks lubas president linna ilma jätta föderaalsest toetusest. Suve lõpul pälvis tähelepanu ka president Trumpi mõõduvõtt riigi tippülikoolidega, mõned neist soostusid Valgest Majast tulnud käskudega, Harvard siiski mitte. Nii et ülikoolidki ei ole enam ühemõtteliselt riikide sees olevad suurema iseseisvuga alad, ühe enam püütakse rahaliste ja muude vahenditega nende iseseisvust kärpida, Eestiski kipub ülikoolide autonoomia ennem väiksemaks kui suuremaks minema. Nii siin kui seal on tendentsile kaasa aidanud palestiinlaste toetamine praeguses konfliktis. Kõik kokku, USA president sebib innukalt Ameerika suureks tegemisel ja ülejäänud hakkavad kohanema tema üpris paindliku stiiliga. Euroopa jookseb jätkuvalt sündmustel sabas ega reageeri toimuvale kuigi operatiivselt, headeks näideteks õhuvahenditega õrritamine Poolas, meil ja Leedus. Kohalike riikide reaktsioonid on närvilised, rahvusvahelised kogukonnad võtavad asja hoopis rahulikumalt ning õrritajate järjekordse segaduse ja ebakindluse tekitamise eesmärk võib isegi mitmekordselt täidetud saada.
Eesti asja on viimasel ajal enim mõjutanud muidugi kohalikud valimised. Samas kehvapoolne majandusseis ja nobe hindade tõus püsivad, mis koos sügisese loodusliku tumeolekuga soosivad masendust ja skepsist tuleviku suhtes. Nii on ka valimistejärgne kes-kellega-käib elevus juba kadunud ja maad on taas võtnud mitut masti kurtmised ühiskonnas toimuva suhtes. Taas on meedias välja kraamitud meie suusarahva must pesu, sood kipuvad mitmel moel teravdama omavahelisi suhteid, sõjameestel näikse olema mingid võitlusleeerid ja nii väiksemate asjadega muudkui edasi. Aga valimised näitasid refi, Eesti200 ja EKRE tublit langust ning nende arvel teiste tõusu. Uued võimukooslused tasapisi tekivad, Tallinnas saab näha keski ja Isamaa kooslust ning Tartus Isamaa ja refi duetti, kuid nende mõlema tekkes on avalikkusele lastud asjaosaliste poolt paista üpris teatraalseid elemente ja tembutamist. Asjatundjad näevad toimunud valimiste tulemustele reageerimises riigikogu valimisteks positsioonidele asumist ja küllap võib see parteide maastikul kaasa tuua suuremaid muutusi. Siiski ei paista Eesti asja kulgemises suuri või põhimõttelisi muutusi, pigem jätkub valitud kurss vähemate vajalike seadistustega ja küllap nii ongi hea.