Viimastel nädalatel on üheks Eesti meditsiinieetika lemmikteemaks kujunenud meditsiini kasumlikkuse lubatavus. Mõned, iseäranis arstkonna seas, on seda meelt, et nende tegevuse kasumlikkuses eri ole midagi halba. Ning seda positsiooni ei väära kaudselt ka arusaam, et enamus arste on reaalses tegevuses ei püüa kasumlikud olla ning väldivad seda vähemasti nii sõnades kui tegudes. Teised, nii meditsiinist kui teisteltki aladelt, leiavad arstlikkuse tegevuse kasumlikkuse ebaõige olevat põhiliselt moraalse argumendi pealt, mille kohaselt ei ole vastuvõetav kasumlikkust kasutada sotsiaalses regulatsioonis, mille eesmärk on inimeste toimetulek hädade ja kannatustega. Vaadates otsa meie ühiskonna talitluslikule korraldusele näikse meditsiini dividendiseerumine olema pigem selle paratamatu tagajärg, sest arsti teenindajaks ning patsiendi kliendiks saamine ühes totaalse institutsionaalsete suhete turufundamentalismiga ja sotsiaalse eksistentsi majandusliku kriteeriumiga (tegutseda saab vaid see, kelleks on tegutsemiseks raha) ei saagi pikemas perspektiivis mingit teist tulemust tervishoiukorraldusele peale dividendiseerumise pakkuda.