Eestis on eelmise sajandi keskpaigast harjutud haigusi ja nende tõrjumisega tegeleva meditsiini sisulist poolt vaatlema bioloogia ehk ihus toimuva loodusteadusliku kirjelduse vaatepunktist. Ühelt poolt lisab see arstimisele tublisti enesekindlust olla objektiivne, vääramatu ja kooskõlas sellega, kuidas maailmas asjad tegelikult käivad (ehk peavad käima). Ja kui nõnda, siis surub see arusaam inimest tublisti raamidesse, mille olluseks on üks unistus kõige õigemast ja paremast ja eksisteerimise viisist, mis kutsustakse terviseks.

Niisugune suur algselt moraalsest alusest lähtuv meditsiini projekt on töötanud juba sajandeid ning diferentseerinud haigustena tuhandeid erinevaid ebasoovitavaid eksistentsi stsenaariume, millega inimestel (nii patsientide kui ravijatena, nii oma käitumisega seoses kui vältimatult) tuleb elu jooksul kokku puutuda, kuid millest soovitakse vabaneda nii pea, kui see vähegi võimalikuks osutub. Bioloogiline meditsiin on nende stsenaariumide identifitseerimisel ja korrigeerimisel olnud vägagi edukas, kuid loodusteadusele omaselt kipub see ülemäära klammerduna paratamatuse võrku ning olema pahur selle suhtes, mis jääb võrgust välja või lipsab sealt läbi.

Inimese vaim oma suuruses ja viletsuses saab paratamatusest küll tuge, aga seal on ruumi ka kiusatuseks õiendada sellega, mis ei toimu siin ilmas paratamatult,olgu siis olemuslikul alusel või konkreetsest teadmise defitsiidist tingituna. See kiusatus aitab hakkama saada teadmise defitsiidiga ning sunnib leidma käitumisi ja hoiakuid tundmatusega toime tulekuks. See viimane võtab hinges teinegi kord lummava usu vormi, mis on meditsiiniski mõjukas tegija, sh sealse antropoloogia sisustaja.