Just eile peeti Tartu Ülikooli eetikakeskuse eestvõtmisel Põhja- ja Baltimaade meditsiinifilosoofide osavõtul väikest hubast konverentsi, mille ühiseks nimetajaks võiks pidada ehk esinejate ihalust meditsiini senisest mitmekesisema sotsiaalse integreerimise  järele. Kaasaegne meditsiin on muidugi juba niigi tugevasti sotsialiseeritud tegevus, kuid selle mõned domineerivad formaadid (teenusepõhine ressursi jagamine ning suurte populatsioonide kvantitatiivse kirjelduse põhine teadmise hankimine ja rekendamine) näikse maha suruma teisi, mida kokkutulnud meditsiinifilosoofid soovisid oma kõnedes näha olemasolevast märksa tarmukamatena. Eks suure spetsialiseerumise ja killustumise ajastul on ilmselt paratamatu, et meditsiinifilosoofide arusaamad ja asjaajamised on mõneti lahus meedikute eneste põhimõttelisematest muredest, kuid kindlasti vääriksid filosoofide tegemised viimaste poolt senisest palju suuremat tähelepanu ja läbimõtlemist. Praegu on meditsiin ja tema filosoofia üksteisest liialt kaugele eemaldunud ning analüüsi vajavad meditsiini teemad jõuavad filosoofide töölauale pigem tavameedia kaudu kui otse esimesest allikast. Filosoofilise aspekti arvestamine looks meditsiinile ja selle raames toimuvale senisest märksa avarama olemusliku sisu kui tausta ning aitaks takistada arstide pööramist üksnes teenuste osutamise masinateks, kes ei pea vajalikuks enam küsida, miks nad üht või teist asja just ühel või teisel moel teevad. Küllap tuleb juba koolides tulevastele meedikutele ilmavaate teemasid piisaval määral tutvustada, siis saab meditsiiniline tegevus ka meedikutele enestele enam mõistetavaks ja õigustatuks.
Toon järgnevalt välja mõned eile esitatud filosoofide seisukohad meditsiinis toimuva kohta.

¤ Björn Hjalmarsson Islandilt toonitas, et ADHD ehk ebapiisava tähelepanu ja hüperaktiivsuse häiret ei tuleks pidada mitte tavapäraseks psühhiaatriliseks haiguseks, vaid pigem eetikahaiguseks (moral disease), mida tuleks psühhofarmakonide asemel ravida õiglase sotsiaalse keskkonnaga. Eetikahaigus on iseenesest muidugi põnev ja ja raskesti objektiviseeritav inimeksistentsi kirjeldaja, iseäranis kui keskkonna moraalne staatus võtab sisse koha haiguse etioloogiliste tegurite reas.

¤ Pekka Louhila Helsingist rääkis Downi tõve skriiningu eetilistest apsektidest ning tema kaalukaim väide oli kindlasti see,  et geneetilise skriiningu peamine mõte on reproduktiivse autonoomia suurendamine. Sellest seisukohast saab tuletada mitmeid mõttelisi jätke, kuid ühiskondade üldisemad eetilised tõekspidamised tahavad kuskile maha märkida reproduktiivse autonoomia piire ega lase sellel rassijal lõpmatusse trügida.

¤  Vilius Dranseika Vilniusest võttis endale ülesandeks analüüsida mistahes meditsiinilise informeeritud nõusoleku informeerimise komponendi sisu nõuete formaliseerimise võimalusi oluliste asjasse puutuvate kaalutluste (relevant considerations) tingimuse kaudu.  Sellise kaalutluse filosoofiline määratlus oleks järgmine: If someone chooses A from as set [A; B] when information x is not revealed to that person and B from set [A; B] when that information is revealed, then x is a relevant consideration. Ettepanek kõlab esmapilgul muidugi efektselt, kuid sisaldab lähemal vaatlusel võimalikku olukorda, et igaühele tuleb nõusolekuks vormistada oma individuaalne infoleht. See ei klapi aga üldse mitte hästi autori esmase sooviga saada lühemaks pikki (mõnikord isegi kuni 20 lk) infolehti kliiniliste ravimuuringute korral. Pakutud lahenduse teiseks probleemiks on asjaolu, et üksnes oluliste kaalutluste esitamisel ei pruugi dokumendis fikseeruda üldse terviklikku ülevaadet uuringust või kliinilisest sekkumisest, millega nõus ollakse ning see võib kergesti hävitada informeeritud nõusoleku esilagse mõtte. Siiski tuleb Viliuse analüütilise bioeetika  viljelemise katset pidada igati põnevaks.

¤ Vilhjalmur Arnason Islandilt rääkis selle riigi geenipanga värsketest eetikaprobleemidest. Nii on nüüdseks selgunud, et kogutud proovides leidub umbes 1500 rinnavähki prognoosivate BRAC geenide mutatsioonidega proovi, kuid kas üldse ja kuidas informeerida sellisest tõsisest väljavaatest proove andnud naisi? Ettekandest sai päris selgeks, et geenivaramute eetikaprobleemid ei lõpe nende käivitamisega, vaid neid võib projekti reaalse käigushoidmisega vabalt juurde tekkida.

¤ Margit Sutrop Tartust esitas ettepaneku kasutada eetilist argumentatsiooni senisest märksa varasemates tehnoloogiate arendamise faasides. Ei peaks tegelema üksnes tehnoloogilise väljundi enda moraalse koormusega, vaid juba tootearenduse planeerimise faasis tasuks silmas pidada selle tootmisega ja kasutamisega seotud eetilisi aspekte.

¤ Helga Sol Olafsdottir Islandilt pidas kaitsekõne meditsiiniliste teadmiste hankimise kvalitatiivse meetodi toetuseks. See pole ühelgi juhul kvantitatiivsete uuringumeetodite eelastmeks, vaid evib iseseisvat rolli uute teadmiste hankimisel ning omab ka päris selget läbiviimise eetiliste standardite komplekti.

¤ Signe Mezinska Riiast tutvustas kvalitatiivset uuringut IVF protseduuride riskide esitamisest patsientidele ning leidis, et teavitamine on jätkuvalt õige paternalistlik ega arvesta kuigi palju patiendi autonoomiaga.

¤ Ivars Neiders ja Vents Silis rääkisid oma Läti kohta käivast kvalitatiivsest uuringust, milles püüti selgitada arstide poolt tõerääkimise põhimõtte realiseerimise tegelikku seisu raskete haiguste terminaalses faasis olevate patsientide korral. Ivars seletas kõigepealt, et patsientide jaoks halbade uudiste korral on tõerääkimine alles viimastel aastakümnetel arstide jaoks probleemiks saanud. Varem võtsid arstid selle puhtalt enda otsustada, kuid palju patsiendid peaksid oma tervislikust seisundist teadlikud olema ning mõnedki kuulsad arstid andsid eelmise sajandi esimesel poolel teada, et patsienti säästva pooliku tõe või päris vale teatamine on arstikunsti osaks. Läti sõbrad tegid 4 arsti ja 7 arstiüliõpilase küsitlemisega selgeks, et erinevate meedikute generatsioonide arusaamad patsientidele tõe rääkimise kohta ei lange kokku. Kui vanemad kolleegid rääkisid palju sellest, et patsiendile tõe rääkimise määr sõltub olukorrast ja patsiendi isikust, siis noored tohtrid on enamasti arvamusel, et patsient peab teadma kogu tõde enda kohta.

¤ Dr Petra Gelhaus Saksamaalt Münsterist jätkas oma ettekandega arutelu patsientidele tõe rääkimise teemal ning tema positsioon arendas pigem Läti kogenud arstide vaateviisi, et patsiendile meditsiinilise tõe edastamisel tuleb lähtuda konkreetsest olukorrast ja patsiendi seisundist. Meediku ja patsiendi suhet ei tuleks ettekandja arvates vaadelda meediku ühepoolse infoedastusena, vaid pigem protsessina, mille käigus suhtlus edeneb läbi mitmete  vastastikuse kommunikatsiooni etappide. Seega võttis ta taas kiita Veatchi jaotuse järgi koleegiaalset arsti-patsiendi suhte mudelit, mis aga efektiivsusele orienteeritud tervishoiu korraldajaid eriliselt ei vaimusta.

¤ Zane Linde Lätist tõstatas haiglate infektsioonikontrolli teema abil Eestigi meditsiinis järjest olulisemaks muutuvat patsientide ohutuse probleemi. Eks patsiendi ohutuse teema on muidugi märksa laiem, kui üksnes haiglas levivate mikroorganismide ohjeldamine ning sisaldab arvukalt erinevaid tahke, mis oleks vähemasti siinse regiooni meditsiinieetikutele oluliseks lähituleviku tööpõlluks.

¤ Kristine Hjulstad Norrast kirjeldas oma noorte vähihaigete haigustunnetuse kvalitatiivset uuringut, mis tõi välja terve rea erinevaid aspekte, kuidas raske haigus mõjutab noorte inimeste eksistentsiaalset seisundit ning nende toimetulekut personaalse eludraamaga.

Nii sellel üritusel kajastatu kui ka üldisemalt ühiskonna meditsiini enda professionaalsetest arusaamadest erinev tervise ja haiguse käsitlus vajavad kindlasti edendamist kasvõi paremaks vastastikuseks mõistmiseks. Jah, meditsiinifilosoofias ei ole kindlasti peamiseks prioriteediks võimalikult kõrgelennuline filosoofiline akrobaatika, vaid pigem uute võimaluste pakkumine inimeksistentsi täielikumaks mõistmiseks.