Juba mitu päeva käib Eestis meedias jutt, et Tartu ülikooli majandusteaduskonna teadlased on kindlaks teinud pedagoogilise suhte olemusliku muutumise. Muutuse põhisisu seisneb õppejõu-üliõpilase suhte muutumises kliendisuhteks ning sellega olla päri suhte mõlemad osapooled. Kunde kuningaks olemine toob kaasa teadmiste edasiandmise teedes uusi ja teinekord ootamatuidki käände. Juba eelmine haridusminister JAaviksoo muretses palju kooli ebahuvitavuse pärast ning loo alguses mainitud uuringus puututi kokku üliõpilastest klientide kurtmistega praeguste õpingute raskuse ja ebavajalikkuse kohta. Õpetajatel ei tasuks seejuures unustada, et teenuse suhtes on nad pigem selle vahendajad sootsiumilt neile järgneva generatsiooni liikmetest klientidele, mis vabastab neid iidsest kasvatuslikust kohustusest enda eksistentsi hariduseks nimetatavasse vahendustegevusse olulisel määral loovutada. Küllap on siinne sotsiaalse unifitseerimise projekt teinud veel ühe pika sammu teel oma triumfile, sest veel üks vana erilise suhte valdkond on kaotamas oma erilisust teenuseosutaja-kliendi lepingulise suhte mallile. Viimase (ja rahanäolise kvantitatiivse juhtimiskorralduse) totaalsus on üha enam tõsisasi, mille vääramatuse tõsisem vaidlustamine toob suure tõenäosusega opositsionäärile kaasa täiesti demokraatlikult vähemasti mingisugusegi sotsiaalse piste. Unifitseeruvad ühiskonnad vajavad üha vähem püsivaid kompetentseid loovaid rolle, mille asemele tehakse ruumi ühelt poolt fikseeritud bürokraatlikele eeskirjadele ja juhtnööridele ühes vajaliku sotsiaalse kontrolliga ning klientide emotsionaalsele rahulolule. Emotsioonid ei ole paraku kuigi tõhus vahend ühiskondade eesmärgistatud ning suuri hävitavaid vastuolusid vältivaks arendamiseks, nad sobivad õige hästi hoopis iidse bioloogilise olelusvõitluse ja isikliku eksistentsiaalse kimbatuse vältimise tööriistaks. Kliendi rahulolu tegijaks saamisel on paratamatu omadus teha maailma lihtsamaks ja endanäoliseks, mis omakorda sillutab teed vaimustava lihtsameelsuse vohamisele. Lihtsustavad ja ühtlustavad sotsiaalse eksistentsi viisid suudavad tõhusalt töötada stabiilsetes oludes, kuid senine kogemus usub rohkem ikka seda, et ilm muutub ning mõnikord juhtub see ootamatult.