Just üleeile pidas Eesti Arstide Liit taas juba pisut traditsioonilistki eetikakonverentsi, mille teemaks seekord “Intensiivravi eetilised piirid”. Niisiis hakkab see teema meilgi rohkem avaliku arutelu teemaks saama, sest näiteks vaid veel nädalapäevad tagasi pidas Eesti Anestesioloogide Selts oma konverentsi enamvähem samal teemal. Need mõlemad üritused olid mu meelest väga head nii meeleolu kui ettekannete kvaliteedi mõttes. On täiesti selge, et füsioloogilise meditsiini vahendid on juba sedavõrd tõhusad, et võivad inimeste kehalist eksistentsi väga kaua toetada, ilma et organism sellega ise enam toime tuleks. Ja küsimuseks tõusebki sellisel juhul sellise eksistentsi mõte ja mõttekus. Nii või teisiti on seega meditsiinil ja meedikutel järjest enam võimalust ja kohustustki olla sellistes olukordades inimese mõttekuse piiritlejaks. Arstide tegevust tasuks vaadata kolme vist mitte väga kattuva faasis. Kõigepealt tuleb leppimatus, mis iseloomustab muidugi kogu meditsiini, kuid on intensiivravis väljendunud erilise intensiivsusega. Leppimatusel on oma piirid, mida arstiteadus ikka kipub nihutama, kuid lõpmatusse nad kindlasti ei saa kunagi jõudma. Antud hetkel elu ja surma piiril seismine on selgesti ka leppimatuse ja leppimise kokkupuutepunkt. Leppiminegi surma paratamatusega on järjest enam meditsiini valdkond, mida enamasti palliatiivse ravina tuntakse. Siiani on meiegi meditsiin oma rolli päris selgesti tundnud, kuid leppimine saab toimuda väga mitut moodi ning arstidel oleks oma ameti tõttu ka väga soodne positsioon lepitaja olla, kuid siin on nii meie tervishoiukorraldus kui arstid isegi õige kõhklevad. Nad jätaksid selle lepitamise vaeva meelsasti kellelegi teisele, kuid ega nad ei peaks nõnda tegema. Eks on see taas üks võimalik arstikunsti valdkond, mis aitaks konkreetseid inimesi nende konkreetsetes olukordades ning edendaks suuresti ka ühiskonna kui niisuguse kvaliteeti.