Päevaleht pakub just praegu lugeda NYTst tõlgitud intervjuud kuulsa Umberto Ecoga, kes valutab oma vastustes südant demokraatia kehva käekäigu pärast, kuid on ise oma Itaalia novaatorluse (suureskaalaliste sotsiaalsete jamade loomisel) ülistamise, selgeltnägemise ja inimeste lahterdamisega avalikult mittedemokraatlik. Eks seda tule ikka ette, et mõnede arvates on demokraatiaga tegemist siis, kui ollakse nõus pigem isiku(te)ga ja mitte sedavõrd ideedega. Tema inimesekäsitluse stiilinäiteks on arvamus “Kui keegi kirjutab raamatu ning teda ei huvita selle tulevik ja püsimajäämine, siis on tegu lihtsalt imbetsilliga.” Mu meelest on väljendatu sedavõrd kõnekas nii egoismi kui ülbe enesekindluse skaalal , et ei vajagi enam midagi täiendavat lisaks. Juba varasemast mäletan Eco sõnavõttu ja ähvardust, et interneti tsenseerimatus toob kaasa vaid hädasid ja probleeme. Hr. Ecole tuleb jätkuvalt jõudu soovida oma õpetlase missioonis, küllap teab ta isegi, et kõik õpetused ei saa tegelikkuseks, kuid inimvõimete kataloogis on neile kohad loomulikult olemas. Hea, et ta ütleb endas poliitiku missiooni puuduvat, sest muidu saaksime ilmselt tunnistada üht käremeelsetkeelset rahvajuhti. Päevalehele pakuks soovituseks hoolikamalt materjali lahterdamisele mõelda, sest see Eco intervjuu sobiks hästi kuskile kollasematele lehtedele, aga mitte kuigi tõsiseks soovituseks.