Eile tehti parlamendis taas koosolek äsjase rahvaloenduse tulemuste ehk eesti rahva demograafilise seisundi teemal. Ajakirjanikud kandsid õhtuks avalikkusse sellelt ürituselt ühe selgelt kurvapoolse ning teise mõttelt veidra sõnumi.
Kurb sõnum on muidugi see, et rahvaloenduse andmetel Eesti rahvaarv vähenes ning nooremate osakaal rahvastikus väheneb vanemate kasuks. Mõnele avaliku elu tegelusele on numbrid sedavõrd tugevat mõju avaldanud, et nad jutlustavad sel teemal peamiselt erinevaid surmajutte. Eks tagantjärele targad muidugi pasunda, et mida on viimased aastakümned külvatud, seda tuleb nüüd ka lõigata. Tõsi ta on, kuid millised olid need valikud kaheksakümnendate aastate lõpul? Et üldiselt on sõjatu sotsiaalse vabanemise hetked õige haruldased, siis on päris loomulik, et vabadusiha kaalus üles kõik muu. Nüüd ei ole möödunud inimpõlvegi ning me oleme krapsti juba teises rahvaste ja riikide liidus, mida eksistentsiaalsed raskused suruvad järjest enam tsentraliseeruma ning seeläbi ka territooriume sotsiaalselt ümbe kujundama. Uus tõsisel võistlusel põhinev sotsiaalne kord riigi sees ja selle ümber on selgelt kogu meie ühiskonna tugevasse pingesse tõmmanud, kus töömahukate tegevuste (sh järglaste saamise ja kasvatamise) tegemise või mittetegemise üle kaalutletakse üha enam ning nendest loobumist õigustavad täiesti nii potentsiaalsete tegijate isikuvabadusel põhinev soovimatus kui sotsiaalsetest oludest tingitud heade väljavaadete kasinus.

Mitmes mõttes veider ettevõtmine on mõnede närviliste rahvusepäästjate mõte olukorra parandamiseks anda lastele alates nende sünnist valimisõigus, mille realiseerivad nende eest hääletamisega nende vanemad. Eesti kirjandusklassikat või folkroori meenutades on selles ettepanekus läbisegi nii puder kui kapsad, sest soovitakse saada poliitilist profiiti, vastandada ja ühiskonna sidusust lõhkuda erinevate eagruppide vastandamisega, moonutada valimiste kui ühiskondliku tunnetusprotsessi toimimist ja ei tea veel mida …
Vast jääb eksistentsiaalse hirmu laialdasema leviku tingimustes peale ikka mõistuslik lähenemine ühiskonnale oluliste otsuste tegemisel.