See sügis on lühikese ajavahega viinud siit ilmast kaks professorit, kellega on olnud suurepärane võimalus koos tegutseda ja olla. Professor Lembit Allikmets on üks minu akadeemilistest isadest, s.t väitekirja juhendaja. See kõik oli 1980. aastate teisel poolel, kui mees elas oma sotsiaalse elu kõrghetki. Ta oli väga nähtav liider teaduskonnas, ülikoolis ja ka “suure kodumaa” asjaomastes ringkondades. Eks ta oli tookord suhtluses pigem minimalistlikult konkreetne, mõnikord muutus see isegi kuidagi abstraktseks, nii et tuli teinegi kord hoolikalt mõelda, milliseid sõnumeid äsja temalt sain. Vanas anatoomikumi farmakoloogia kateedris olid tookord omamoodi hiilgeajad, kui vähemalt 3-4 akadeemilist põlvkonda seal innukalt (vaimu)rohtude ilma uuris ja samas ka päris meeleolukat uuringuvälist elu elas. Hilisemalt ei olnud kokkusaamised enam nii regulaarsed, kui välja arvata ülikooli meditsiinieetika komitee kooskäimised selle sajandi esimesel kümnendil. Suhtlusstiil läks aastatega järjest mahedamaks, lõbusamakski, kui ei tulnud tal enam isklikult akadeemilisi vankreid vedada. Kui ta avaldanuks memuaarid, siis oleks meie käsutuses üks väga põnev ja arvukaid sisusid avav dokument Tartu ülikoolist ja selle arstiteaduskonnast 20. sajandi teisel poolel. Pole kahtlust, et vana anatoomikum, biomeedikum, arstiteaduskond ja Eesti meditsiini käekäik kuulusid tema südameasjade hulka.

Ja läheb vaid päev Lembit Allikmetsa ärasaatmisest Pauluse kirikust (14.11.2025), kui lahkub professor Selma Teesalu, pikaaegne kolleeg füsioloogia kateedris ja instituudis. Akadeemilist sugulust meil ei ole, teadusteemadki üpris erinevad, kuid suur füsioloogia ühendas ja tegutsemisime aastaid kõrvuti tööruumides uue anatoomikumi 1. korrusel. Nii andis see hulga aastaid  väga korrektset ja meeldivat igapäevast akadeemilist suhtlust. Tema täht hakkas ühiskonnas särama  alles siis, kui tookordse ülikonna juhtkonna eestvedamisel kehtestati kord lõpetada korralise professori töö 65. eluaasta täitumisega. Paljudel, keda see reegel tabas, oli tegelikult veel palju indu varuks oma alal senisest piiratumal viisil edasi tegutseda. Nii oli see ka professor Selma Teesaluga, kelle viimane erialane raamat avaldati 2019. aastal. Lugematud konsultatsioonid ja nõustamised, nii individuaalsed kui kollektiivsed, said emeriteerumise järel tema päevade ja aastate tänuväärseks terapeutiliseks sisuks. Tervis ja liikumine olid tema tähtsateks kreedodeks – see võib nii mõnelegi olla üllatuseks, et Selma Teesalu on kahekordne Eesti meister mäesuusatamises (1954-55). Puhake rahus professorid, teie tubli töö ja väärikas elu jäävad teid tundnud inimestele kauaks meelde!