Kahte episoodi tahaks või kübeke võimendada Eesti praeguse olukorraga seoses:
¤ Majanduskriis on Eestisse nüüdseks ka ametlikult jõudnud, sest peaminister soostus seda eelmisel nädalal avalikult tunnistama valitsuse pressikonverentsil ning lubas ka kabineti poolt ka adekvaatseid meetmeid olukorraga toimetulekuks. Võttis aega, mis võttis, kuid erinevate leeride poliitikud on nüüd avalikult ühele meelele jõudnud riigis toimuva suhtes. Ja ei pea küll vist eriline ekspert olema, et tunnustada poliitikutest Tarmo Mändi ja Taavi Veskimäge, kes on juba kuid rääkinud lihtsal ja selgel viisil valitsuse ja koalitsiooni mitteadekvaatsest reaktsioonist ühiskonnas toimuvale ning sellest omakorda tulenevatele raskustele, mis on nüüdseks elult endalt oma vääramatu kinnituse saanud.
¤ Teiseks esitas Mart Laar eilses Postimehes eelarve muutmise vajaduse sildi all pigem manifesti Eesti ajaloo praegusest pöördepunktist ning mõned selle seisukohad võiksid kõlada justkui riigi presidendi suust, kuigi tema, st presidendi, arvamust riigis toimuvast ja väljavaadetest peame ikka veel hoolega ootama. Niisis teatab Mart Laar, et praegu ei ole mõtet praeguse olukorra ees vastutamise asjus sonkida lähiminevikus, aga ikkagi teeb ta seda kohe järgmises lauses, tehes ühes suureks süüdlaseks toimuvas “meie optimismi”, ükskõik siis, mida ta sellega täpsemalt silmas peab. Siis hoiatab ta Eestit IMF pärisorjaks saamise eest, mis muidugi kõlab päris ootamatu ja liiga “ausa” komplimendina läänemaailma ühe kõige olulisema finantsmehhanismi suhtes. Seega ei ole küsimus praegu ei rohkem ega vähem kui meie iseseisvuses ning ootamatult on lisaks pidevale hirmule idast lisandunud ähvardused meie endi sõpradelt läänes, mis on ametlikus ideloogias ikka ja alati vaid inimeste ja rahvaste iseseisvuste eest seisnud. Ja lõpuks alustab Laar oma lugu tõdemusega, et see meie iseseisvuse küsimus otsustakse tänasest võttes järgmise 29 päeva jooksul, nii et napilt pärast vabariigi 91. aastapäeva peaksidki asjad päris klaarid olema. Hakkamata pikemalt vaagima, millistest kaalutlustest lähtuvalt Mart Laar lajatab, kuid seda tunnistab ta küll selgelt, et lühikese ajaga ja nende endi kohaselt ootamatult on riigi poliitiline juhtkond viinud meie suveräänsuse väga kriitilisse olukorda.
Mida siis üks kodanik võiks toimuvast arvata? Kaunikesti lihtsal viisil kujunes Eestist suhteliselt lühikese ajaga kitsa poliitilise fundamentalismi põhine poliitilise võimu teater, mis muudab ühiskonna juhtimise õige jäigaks ja raskustega reageerivaks väliste olude kiirele muutumisele. Üsna populaarse ja tegelikkuses vastuolulise vaate ja juttude kohaselt ei olekski justkui riiki eriti vaja (või kui, siis hästi väga õhukest), kõik saaks parimal korraldatud iga üksiku inimese rahapõhisest vabast tahtest ajendatud käitumise abil. Rahvusvahelises plaanis oleme tänaseks jõudnud olukorda, kus päris ägedalt konkureerivad taas riigid ja rahvad, õnneks seni siiski vaid rahapõhiselt ja mitte relvadega ning riikide tugevus sõltub nendes tingimustes suuresti inimeste usaldusest oma riigi vastu ja valmidusest see võitlus oma riigi parema käekäigu nimel läbi teha. Olukorda teeb keeruliseks see, et Eestis on individualistlik ilmakäsitlus väga populaarne olnud ja kandnud võimule vastava suuna poliitikud, kelle ideoloogia päädis majanduse väga kõvade tuuridega käimatõmbamises, aga mis ei funktsioneeri enam kuigi tagajärjekamalt praegustes oludes. Samas on hea asi see, et tänase päeva raskused piirduvad peamiselt majanduslike probleemidega ning usk riiki jätkuvalt kindlasti tugev. Sellises situatsioonis peavad valitsemismeetodite hulka kuuluma kindlasti ausus ja õiglus kõiges ning mitte valitsejate laveerimine poliitilise lähikasu nimel, milleks kahed peatsed valimised parteisid ja veelgi enam nende liidreid tugevasti peibutavad.