Üht tüüpi viirustel ühes nende poolt esile kutsutud tõvega on õnnestunud pingule tõmmata ühiskondade paljusid sotsiaalseid konstruktsioone nii meditsiini kui paljudes teistes valdkondades. Pinguldumiste põhisisu seisneb surves ühiskonna haiguseelsele tasakaalule, mille taga on omakorda ülekoormused ühtedes valdkondades (meditsiinisüsteem ja teatud vahendite tootmine) ja kängumised teistes (inimeste ja ühiskondade ettevaatlikkusest tingitud mittehädavajalikud tegevused). Kõrvalekallete mastaap ja vastastikune mõju sunnivad ühiskondadele peale liiga kiireid struktuurseid muudatusi, mida need ei ole lihtsalt võimelised tegema. Sugenev pinge on paratamatu ja see omakorda survestab tugevasti ühiskondade juhtimist toimuva suunamiseks nii, et maha suruda algne olukorda esile kutsuv tegur. Paradoksaalselt on lääne ühiskondades märkimisväärseks sotsiaalset resistentsust loovaks asjaoluks isikuvabaduse maksimeerimise doktriin. Kuigi Covid-19 on päris ohtlik tõbi (kõik kokku on üle 2% juhtudest surmavad), ei lepi paljud turvaühiskondade liikmed üpris erinevatel kaalutlustel või ilma nendeta (psüühika iseärasuste tõttu) selle hinnanguga ning tulemuseks on pidev eri ulatusega vastupanu erinevatele sotsiaalsetele piirangutele, mille eesmärgiks on ühiskonna toimetulek paha viiruse ja selle põhjustatud tõvega. Küllap on sotsiaalse kasu nimel indiviidi vabaduse piiramise teema pandeemia üheks silmapaistvamaks meditsiiniväliseks aspektiks.