Eelmise nädala lõpus valitsuse poolt kehtestatud eriolukord riigis legaliseeris siin-seal juba mõnda aega süvenenud arusaama, et uus viirushaigus nõuab võimalikult soodsa eesmärgi nimel jõulisemat sekkumist isikuvabaduspõhiste ühiskondade tegemistesse. Küllap on meil nüüdseks tegemist olukorraga, kus uuest tõvest tingitud ärevus on asunud ümber seadma senise eeskätt rahvuse arengu sisemisest loogikast kantud sotsiaalse eksistentsi tegevuspiire ja suutlikkust. Meditsiinilised argumendid on lühikese ajaga (pea silmapilkselt) muutnud ühiskondliku elu harjumuspäraseid praktikaid ja loonud ootamatult olukorra, mis näitab paljukiidetud ühiskonna suutlikkuse piire ja haavatavust. Samuti näikse kriisil olema tõhus võime tuua välja ühiskonna toimimise varjatud ja pigem soovimatuid külgi, mille olemasolugi hakati juba unustama. Eriolukord on eriline, see paneb ühelt poolt teisiti vaatama olnut ja olemasolevat ning teiselt poolt innustab õppima ja kogema asju, mis ilma olukorrata tunduvad olema ilukirjanduse või filmikunsti aineseks.  See olukord areneb, aga loodetavasti mitte meie kohanemisvõimet ületava hädani.