Kindlasti oli läinud nädala sisemaiseks peauudiseks ühe põhjalikuma kooliuuringu tulemused, mille kohaselt on kool õppivale noorsoole kõige vägivaldsem paik nende elus. Olukorra tõsidust on mõistnud ka riigi juhtivad päevalehed: Postimees teatab, et peamisteks TERRORILIIKIDEKS (ASi suured tähed) koolis on narrimine ja asjade lõhkumine ning EPL loost tuleb välja, et haridusministeerium on toimuvast täiesti teadlik ja küll uued õppekavad teevad asja palju paremaks.
Endalegi üllatuslikult avastasin, et 4 aastat tagasi juba sai tähendatud, et poliitikud ja mitut masti teised haridusvedajad seadsid suurejoonelisi, kuid samas juba tookord kahtlasevõitu loosungeid koolivägivalla ohjeldamise kohta. Minu hüpotees oli tookord, et selektiivne vägivalla ohjeldamise võimalikkus koolis ühes massiivse ebavõrdsuse kultusega kõikjal mujal välistavad üksteise samaaegset võimalikkuse. Kuigi mingit erilist dünaamikat koolivägivalla hindamisel ei ole kuigi põhjalikult hinnatud, näikse, et olukord on isegi hullemaks keeranud, isäranis kogu värske poleemika aluseks oleva uuringu taustal. Muidugi ei saa vaid ajalehe jutust ei uuringust ega koolis toimuvast selget pilti, sest ühte patta olid pandud igasugused subjektiivsed vägivallakogemised ilmselt alates pisikest verbaalsest torkest kuni raske kehavigastuse tekitamiseni. Lehemeeste poolt pakutud ja ilmselt uuringust saadud seletus koolivägivallale on erinevat sorti ülekoormus koolis ning sellest tulevatki agressiivsus ja suutmatus end kontrollida. Kui nii, siis peaks lahendus ju väga lihtne olema, vaja vaid koormust vähendada. See oleks ju kõigile kasulik, sest säästab lisaks õpilastele ka õpetajaid ja nende defitsiiti, vanemaid, riigi ja valla rahalist seisu jne. Nii või teisiti, koolieas veedab õpilane enamuse oma teadvusel oldud ajast koolis ja seetõttu on selle aja sisustamine väga oluline õpilaste elus. Küsimus ei ole vaid ettevalmistuses ühiskonnas elamises, vaid inimese eksistentsis ja elule mõtte andmises täitsa üldises mõttes. Kindlasti ei peaks koolis toimuva kajastamist võrdsustama selliste valdkondadega, kus kõmu, faktidega manipuleerimine ja mistahes hinnaga tähelepanu nõudmine luuvad mängureeglite hulka. Kui seda hakatakse üheks mänguks pidama, siis kindlasti mänguna paljud seda ka võtavad. Üllatav on siiski, et kooli tajutakse ja esitletakse vägivalla ja halva elu pesa ja allikana. Tahtmata vähimalgi määral kahtluse alla panna ülekohtu juhtumeid koolis, jääb mulle siiski pigem tunne, et täiskasvanud on ühiskonna hädades (taas)avastanud kooli näol ühe “uue” patuse ega soovi tunnistada ausalt enda rolli vägivalla sotsiaalses vohamises. Saame näha, kas kõike teadev haridusministeerium tahab ja suudab oma korralduslike meetmetega koolis midagi ära teha?