Eile etendus Tartus teatrifestivali raames Kõivu-Pedaja “Keskmängustrateegia“. See oli esimene kord pärast meistri enda lahkumist kokku puutuda tema vaimse kehastamisega. Ega see kerge teatrisuutäis olnud ning jäi kõigi tema tükkide varasemate lavastuste seas kuskile keskmisele positsioonile – on nähtud nii palju mõjusamaid kui täitsa kaootilisi tükke. Selles etenduses oli laval kord olemas, kuigi lugu ise oli üksjagu palju korratutest aegadest. Loos oli kokku lastud aeg ja mäng oma suhtelisustega, mis mängijatele enestele oli enamasti absoluudi tähendusega. Küllap lööb selles välja Kõivu enda kiindumus genius loci asjadesse – olgu tegemist kui suhtelise asjaga tahes, konkreetse inimese jaoks võtab see tema kohas väga konkreetse ja ebasuhtelise kuju. Keskmängustrateegia fookuses on kahe kuulsa eesti venna (Paul ja Harald Keres) käekäik nii nende endi kui rahva jaoks murdelistel aegadel. Selge see, et Kõiv tahtis selles loos näidata inimese loo mitmetahuslisust ja mida mõjukam on isik, seda rohkem on ka temaga seotud sotsiaalseid tahke. Lavastaja on etenduses tüki elud lavale toonud üpriski sirgjooneliselt, pigem vähese teatraalsusega. Sellel sirgjoonelisusel on nii paremaid kui mitte nii häid külgi: see laseb küll rohkem keskenduda tekstile, kuid panustab talle samuti väga tugevasti. Nii juhtubki, et kui jutt ei meeldi või on raske(igava)võitu, siis ei pruugi muud lavalised võtted ja vahendid suuta teatriime sündimiseks seda kompenseerida. Keskmängu ja selle strateegiaga on ikka nõnda, et seda ei mõisteta hästi tema toimumise ajal ning selgus saabub sageli tagantjärele.